Miks Türgit ei taheta Euroopa Liitu?

JUBA MÖÖDUNUD 42 partnerlusaasta jooksul on Türgi seadusi järjekindlalt reformitud, et need vastaks Euroopa Liidu nägemusele õigusriigist ja piisavast inimõiguste kaitsest.

Türgi majandus on tugevalt arenenud. Just Euroopa Liidu nõudmistele vastamiseks võeti aastatel 2001 ja 2004 vastu põhiseaduse muudatused ja neid täiendati kaheksa seadusandliku paketiga.

Miks siis Türgit reformide ja arengu kiuste liikmeks ei taheta? Ehk ei olegi põhjused aasialikus õigusruumis ja madalas majanduslikus konkurentsivõimes, vaid puudutavad hoopis rahvastikku ja geograafiat? Viimati nimetatud juhul on tegemist asjaoludega, mida Türgi liidritel pole lootust keskpikas perspektiivis muuta ning Euroopa Liidu neile esitatud liitumisperspektiiv ja tingimuslikkus on vaid tühipaljas pettesööt.

Millised on siis need demograafilised ja geograafilised asjaolud, mis võivad olla peamine takistus Türgi liikmelisusele, soovimata sellega kuidagi vähem tähtsustada kultuurilisi, õiguslikke ja majanduslikke aspekte, mida on samuti Türgile ette heidetud.

VÕIMALIKU LIITUMISE korral saaks Türgist õige pea ka Schengeni viisaruumi osa ja Türgi kodanikest Euroopa Liidu kodanikud. Ehk teisisõnu Türgi välispiir oleks ainus piir tema naabrite ja teiste liikmesriikide vahel ning Türgi enda kodanikud võiksid soovi korral Euroopa Liidu siseruumis vabalt liikuda.

Kõigepealt piiridest. Türgil on praeguste liikmesriikidega ühist maismaapiiri vaid üks viiendik kogupiirist ehk 446 kilomeetrit ja sellestki pool Kreekaga, millel on nähtavasti kõige militariseeritum piir terves Euroopas. Ülejäänud 2202 kilomeetri ulatuses on Türgi naabrid Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Iraan, Iraak ja Süüria.

Piiri pikkus viitab ka Türgi tohutule pindalale, mis on 770 000 ruutkilomeetrit, ehk 17 korda suurem Eestist ja enam kui kaks korda suurem Saksamaast. Suurem osa sellest paikneb jällegi alal, mida traditsiooniliselt ei peeta Euroopa osaks.

Euroopa Ühenduse asutamislepingutes on selgesõnaliselt märgitud, et liikmesriigiks saab kandideerida vaid Euroopa riik. Türgile siin erandi tegemine tähendaks doominoefekti teket, mille tulemusena saaksid ka Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan, Tuneesia, Iisrael ja Palestiina täiendava argumendi võimaliku liikmelisuse toetuseks.

Türgi kasuks selles geograafilises debatis kõneleb Küprose liikmelisus, hoolimata asjaolust, et Küpros paikneb tervikuna teisel pool Euroopa traditsioonilist idapiiri. Tulenevalt Kurdistani küsimusest on Türgil lisaks Euroopa Liidu tasemele nõutava välispiiri välja arendamise probleemidele palju muret omaenda territooriumi kontrollimisega.

VEELGI PROBLEMAATILISEM on Türgi liitumine demograafilises aspektis. Seal elab tänase seisuga 70 miljonit elanikku, kellele lisandub igal aastal kõrge iibe tõttu ligikaudu miljon, neist ligi 20 miljonit on etniliselt kurdid (nii-öelda mägi-türklased).

Praeguses rahvarohkeimas liikmesriigis Saksamaal elab 82 miljonit elanikku, kellest ametliku statistika kohaselt ligikaudu kolm miljonit on türklased.

Kui demograafiline areng jätkub, möödub Türgi Saksamaast 13 aasta pärast ning veel 12 aasta pärast näiteks ka Venemaast, tõustes Euroopa kõige suurema rahvaarvuga riigiks.

Seda arengut näib praegu takistavat vaid türklaste kõrge migratsioon just vana-Euroopa riikidesse. See vähendab ühtaegu Türgi ja suurendab samal ajal Saksamaa, Prantsusmaa ja Beneluxi riikide rahvaarvu.

Suurel rahvaarvul ja kõrgel iibel on oluline roll ka Türgi potentsiaalses osalemises Euroopa Liidu institutsioonides ja valitsemisel. Kohtade jagamisel institutsioonides on aluseks niinimetatud kahaneva proportsionaalsuse printsiip, mille kohaselt suuremad riigid saavad küll enam kohti ja mõju, kuid mitte lineaarses proportsioonis.

MIDA SEE Türgi rahvaarvu arvestades tähendaks? Türgi võiks kõige varem liikmeks saada ajal, mil selle rahvaarv on võrdne Saksamaa omaga. Suure tõenäosusega on selleks ajaks Euroopa Liiduga ühinenud juba Rumeenia, Bulgaaria ja Horvaatia.

Nende uute liikmesriikide puhul ei teki probleeme Euroopa Kohtu, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Ülemkogu struktuuris, kus riikide suurusest hoolimata on neil võrdne esindus. Raskusi tekitaks vaid Euroopa Komisjoni ametnike senine proportsionaalne palkamistraditsioon, kus igale riigile on ette nähtud tema suurust arvestav hulk ametnikkonnas.

Paraku ei vaja Euroopa Liit täiendavalt kümmet protsenti ametnikke. Ka logistiliselt ei oleks neid kuhugi mahutada. Kõigi nende palk peaks tulema ühiskassast, olukorras, kus Türgi liitumine on finantsaspektist niikuinii hiigelsuure miinusmärgiga. Kahtlusi on avaldatud ka Türgi suutlikkuse üle pakkuda piisaval hulgal kvalifitseeritud spetsialiste.

Peamises seadusandlikus kogus, Ministrite Nõukogus ei avaldaks Türgi liitumine tööd halvavat mõju. Türgi saaks võrdselt hääli ülejäänud nelja suurriigiga, olles nii nagu teisedki esindatud ühe esindajaga. Nõukogu madalamad tasemed kopeeriksid seda jõudude jaotust ja siin oleks Türgi suur rahvaarv pigem isegi positiivne, võimaldades suutlikult osaleda kõigis töögruppides.

PEAMINE SILMATORKAV takistus tekiks Euroopa Parlamendiga, kus riikidele on kohad jagatud üsna selges proportsioonis nende rahvaarvuga. Türgi pretendeeriks sellisel juhul nagu Saksamaagi 99 kohale, mis oleks umbkaudu kaheksandik parlamendi koosseisust.

Paraku ei võimalda parlamendi hooned sellist täiendavat inimhulka mahutada ja seega tuleks teiste liikmesriikide saadikute arvu sellesama 12,5 protsendi võrra vähendada. Sellele seisavad vastu kõik praegused liikmesriigid.

Võttes kokku demograafilised ja geograafilised asjaolud, võib teha kaks järeldust. Esiteks ei ole Türgil võimalik kuigivõrd lahendada probleemsest naabrusest ja kõrgest iibest tekkinud julgeolekuohtu.

Samuti ei saa Türgi lahendada probleeme, mis tekivad Euroopa Liidu institutsioonides seni reegliks olnud kohtade ja häälte jaotuse põhimõtete tõttu. Teiseks ei ole näha lahendust ühelegi ülaltoodud probleemile. Türgi rahvastik jätkab kasvamist, Euroopa Liidu institutsioonid paisuvad ja julgeolekuriskide tase Türgi naaberriikides ei näita alanemist.

Türgi kasuks selles olukorras räägib siiski asjaolu, et ta võib Euroopa Liidu liikmesmaadele väljaspool liitu kujuneda oluliselt suuremaks ohuks kui liikmesriigina.

Pettumine Euroopa Liidus võib suurendada kiriku ja fundamentalistide mõju, see omakorda rikkuda suhteid Bulgaaria ja eriti Kreekaga ning lõpetada inimõiguste positiivsed reformid. Kindlasti suureneks esimestel aastatel järsult ka migratsioonilaine Türgist, sest kui riik ei saa Euroopasse, tuleb kodanikel sinna omal jalal minna.