Haldusreform ummikus

EESTIS ON üle kümne aasta püütud luua sellist haldusterritoriaalset mudelit, et kõik omavalitsused suudaksid oma elanikke hästi teenindada.

Peamiselt poliitiliste probleemide tõttu ei ole see õnnestunud ja võib-olla seepärast otsustas peaminister Andrus Ansip ilmselgelt raske väljakutse, millega sisuliselt kõik Euroopa arenevad demokraatiad tegelevad, koos pesuveega aknast välja heita.

PEAMINISTER VAATAS haldusreformi vajalikkuse argumentide kõrvaleheitmiseks kaugele ja andis ninanipsu kõigile nendele kodu- ja välismaistele teadlastele, kes Eesti poliitikuid viimase kümne aasta jooksul haldusterritoriaalse reformi vajalikkuses on veennud ning konsulteerinud.

Ta analüüsis ja uuris San Marino ja Luksemburgi näiteid, kus on tõesti ebaproportsionaalselt palju omavalitsusi. Või nagu Andrei Hvostov «Eesti Ekspressis» tabavalt ütles, võrdles võrreldamatut. Muidugi võiks vaadata ka lähemale ja uurida võrreldavamaid näiteid.

San Marinos ja Luksemburgis ei too omavalitsuste suur hulk endaga kaasa nende nõrkust. Aga Eestis elab pooltes ja Lätis 70 protsendis omavalitsustes vähem kui 2000 inimest, seepärast on avalike teenuste kättesaadavaks tegemisega seni suuri probleeme. Seda vaatamata juba kümnendi jagu peetud selleteemalistele aruteludele.

Loomulikult ei sõltu omavalitsuste funktsioonid nende suurusest. Kõikide ülesanded ja vastutus on samad. «Suurem ei ole parem», sõnastas peaminister retooriliselt lihtsa ja veenva kujundi.

Tähelepanelikult vaadates võib siiski näha mitut vihjet väikeste omavalitsuste puudustest. Esiteks see, et inimesed peavad teatud avalike teenuste tarbimiseks sõitma teise omavalitsusse. Teiseks on puudus vahenditest, mille abil tagada oma piirides tehniline ja sotsiaalne infrastruktuur.

Kolmandaks on segased piirjooned täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel. Neljandaks on Eestis ühe elaniku kohta kõrge juhtimiskulu.

Lätis võeti omavalitsuste haldusterritoriaalset reformi soodustav seadus vastu juba seitse aastat tagasi. Teaduslikud analüüsid soosisid omavalitsuste ühendamist nii, et keskmises ei oleks alla 5000 elaniku. Sellega väheneks Läti omavalitsuste arv 545-lt 102-le. Praeguseks on nad selle reformiga jõudnud sama kaugele kui meie ehk mitte eriti kaugele.

Ka meie haldusreformi läbikukkumist uurides ei ole võimalik süüdistada teadlasi ja numbreid või laialdast vastumeelsust elanikkonna hulgas, vaid ikka ja ainult poliitikuid.

REFORMIERAKONNA programm sõnastab omavalitsuse iseolemise peamise mõõdupuuna selle haldussuutlikkuse ning avaliku teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse.

Tsiteerin: «Reformierakond peab vajalikuks omavalitsuste volituste ja vastutuse suurendamist.» Peaministri propageeritava mõtteviisiga «väike on parem kui suurem» on seda eriti raske ellu viia.

Kui armastus on suur, siis abiellugu, oli peaminister üleolev ja pidas riigi rahaga valdade ühinemise toetamist lausa amoraalseks.

Euroopas on suund hoopis omavalitsuste väiksemaks muutmisele, teadis Ansip ja otsustas, et valdade ühinemine mitte ainult ei lõpe, vaid valitsus tuleb sügiseks välja eelnõuga, mis lubab küladel ja osavaldadel omavalitsustest lahku lüüa.

On õige, et ühinemise vajalikkuses peavad väikevaldade juhid ennast eelkõige ise veenma. Samamoodi vastab tõele, et mitu väikevalda peabpraegu õigeks üksinda jätkamist ja selline õigus peab neile ka jääma.

Aga koostöösoovijaid tuleb julgustada. Sobilik on meelde tuletada ütlust, et Eesti on sama tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem osa.

PIDEVAS PANKROTIOHUS väikevallad, kes ei suuda oma kodanikele pakkuda piisavalt kvaliteetseid avalikke teenuseid ning kelle investeerimisvõime kohaliku elu arengusse on null, pole Eesti riigi huvides.

Enne mindki on arutatud, et Reformierakond on haldusreformile saatuslikul hetkel alati selja keeranud, samas ideoloogiliselt ja programmiliselt seda enne toetanud.

Kui varem on reformierakondlaste meelemuutust põhjustanud küüniline valimiseelne pragmatism, siis praegune peaminister on minu arvates teinud ideoloogilise ja maailmavaatelise kannapöörde tagurlikkuse ning reaktsioonilise poliitika suunas, kus riik initsiatiivi ei näita.

Üks rida Reformierakonna eluloopeatükis, mis räägib Kallase lahkumisjärgsest ideoloogilisest peataolekust, on jälle juurde kirjutatud.