Kui tuju langeb, ei ole see veel depressioon. Lühiajalised kerged või mõõdukad muutused meeleolus on täiesti normaalsed.
Mõte on kui võti, mis meid üles keerab
Need tekivad ümbritsevaga kohanedes, samuti reaktsioonina meie mõtetele ja kujutlustele. Alles paar nädalat kestnud tujulangust, mis takistab oluliselt eluga toimetulekut (ei suuda tööd teha, suhelda ja muud sellist) ning tekitab psüühilisi kannatusi, võime nimetada depressiooniks.
Mõte paneb tegutsema või loobuma
Seda teemat käsitledes on väga oluline peatuda inimese mõttetegevusel, sest sellel on meie elus väga tähtis osa. Üksainus mõte võib meid ergastada, tõsta tuju või seda langetada, panna meid tegutsema või kõigest eemale hoidma.
Inimest käivitav või pidurdav jõud peitub mõtetes, nende kaudu võib luua elu tähenduse ja eesmärgi. Mõte on kui narkootikum, mis võib meid tugevalt lõõgastada, aga ka stressiseisu tekitada.
Kuidas masendavate mõtetega toime tulla
Ängistavate mõtete allasurumine, näiteks enesele kordamine «Ma ei mõtle sellele!» võib meisse ikkagi jätta rusuva või ärevust tekitava psüühilise pinge. See võib lisaks tekitada mitmesuguseid kehalisi vaevusi, niinimetatud psühhosomaatilisi häireid, näiteks maohaavu, kõrget vererõhku, kõhukinnisust ja peavalu.
Aktsepteeri oma mõtteid, kuid samas teadvusta, et need ei peegelda täielikult tegelikku olukorda. Leia veel teisigi võimalusi muret tekitava situatsiooni hindamiseks. Avarda oma tunnetust, et seeläbi saada psüühilist kergendust. Sisenda endale, et see on üks võimalustest, aga tavaliselt on rohkem lahendusi.
Ära mõtle äärmuslikult
Püüa muuta oma äärmuslikku mõtlemist, leida kohasem ja adekvaatsem mõte. Tea, et igale asjale, samuti olukorrale, milles sa parajasti oled, võib läheneda mitme vaatenurga alt. Olenevalt sellest kujuneb sinu mõte. Tähendusest, mille sa olukorrale omistad, sõltub sinu emotsionaalne seisund.
Mõte on kui võti, mis sind üles keerab, seepärast vaidlusta oma negatiivsed mõtted.
Hirm
Kas hirm on mõtte tagajärg? Kui see on nii, siis on hirm vana, sest mõte on alati vana. Kui avastame mingi mõtte, siis on see juba vana. Seega kardame möödunu kordumist, see tähendab suuname minevikus olnud mõtted tulevikku. Seetõttu on mõtlemine hirmu eest vastutav.