Tean, et Viljandi on hansalinn. Ka traditsioonidest peetakse siin lugu. Kord aastas, kevadel, peetakse isegi hansalaata, olgugi et see on nigelavõitu, aga ikkagi laat.
Kiri: Viljandi vajab käsitöötänavat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leian, et terve vanalinn võiks vähemalt sellel päeval olla üks hansamüügi melulinn. Aga Viljandis armastatakse konservatiivsust ja nii ollaksegi rahul, kui midagigi on ära tehtud.
Kui maailmas ringi käia, siis sealnähtuga võrreldes oleme euroopalikest hansalinna traditsioonidest kaugel. Hansa tähendab ennekõike kaubandust, mitte ainult kaltsukaubandust.
Viljandis on kõik käsitöö- ja kunstitoodete müüjad mornilt oma poodidesse sulgunud. Kui nende käest küsida, kes on selle kauni ristpistes pildi valmistaja, siis vastus on ühene: «Mina ei tohi teile seda avaldada.» Seevastu Tartus on iga müüja helde ja avatud vastama: «Selle nägusa liniku autor on üks Haaslava memmeke.»
Mida ma veel Tartus kui hansalinnas märganud olen?
Seda, et tänavakaubandus on seal märkimisväärsel tasemel.
Küsisin, miks nad just selles tänavaservas müüvad. Vastus tuli kiiresti: «Mul on ka poeke, aga ega turist ometi sinna tulla oska, tema ostab ikka tänavalt, kus talle käepärasem on.»
Tartu käsitöömüüjad olid aga mures, et neil ei jätku nii palju ja huvitavat kaupa, mis turiste paeluks.
Küsimusele, kas nad rahalise poole pealt rahul on, vastasid nad, et oleks ainult rohkem käsitööd, mida müüa saaks. Turistid otsivad ja ostavad eesti asju.
Ka meil Viljandis võiks käsitöö- ja kunstitoodete müügitänav olla, mis kutsuks turiste ostma ja uudistama.
Linn võiks välja ehitada huvitavad müügimajakesed. Las käsitöömeistrid müüvad ja saavad ka vähe rikkamaks! Pensionäridele oleks see ju suureks toeks.
Armsad Viljandi linnajuhid, vaadake oma roosiaia vaimustusest natuke kaugemale, sest Euroopa on meile juba igalt poolt palju avatum kui me arvatagi oskame.