Raamatuarvustus: Metsamoori võlumaailm

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Olin millalgi Tartus Mattieseni raamatupoes ja sattusin lehitsema üht naivistliku rohelise kaanekujundusega raamatut «Metsamoori perepark».

Hakkasin raamatut tasapisi lugema ja üsna märkamatult haaras see mu oma lummusse. Üsna varsti mõistsin, miks see juhtus. Selles raamatus kajastub maailmapilt, mis ühendab endas maa ja selle asukad, kõik elusolendid alates pisimatest mikroorganismidest ning lõpetades inimese endaga, samuti germaanlikud haldjad ja metsarahvastele omased loodushinged.

Ning sekka natuke nüüdisaegset kolka- ja omamü-toloogiat, samuti seda osa loodusest, mida oleme harju-

nud elutuks pidama: mäed, orud, kivid, ojad ja kruusakaldad.

Perepargi looja on Viljandi Kultuurikooli ja Tartu Ülikooli lõpetanud Metsamoor Irje Karjus. Tema on öelnud, et puud ja taimed on elus nagu meiegi, ainult teistmoodi.

Ning see «teistmoodi» ei ole tegelikult väga palju teistmoodi. Osa sellest maailmast on lihtsalt verbaliseerunud legendidesse, juttudesse, loodusluulesse ja loitsudesse. Kõik see kokku moodustab raamatus kena rahuliku terviku.

Kirjatükis on emotsionaalselt väljapeetud mõtteline teekond läbi Karula rahvuspargi ühe osa, Metsamoori perepargi väikese ilma. See seal on justkui ideaalse rahvuspargi väike mudel, milles toimib tasakaal looduse ja inimese loodud keskkonna vahel.

Vahel tundub, et see maailm on oma olemuselt liiga ideaalne. Üksnes asjaosalised ise (eelkõige Metsamoori perepargi looja Irje Karjus) teavad, kui palju vaeva on see nendelt nõudnud. Tõsistest raskustest ja tagasilöökidest Suure-Sõõru marjamaa rajamisel ei tee ka Metsamoor saladust.

See raamatuke ja tema looduspargiilm toovad millegipärast meelde inimeste mälestustes kiidetud «esimese Eesti aja», mil elu maal omas hoopis teistsugust vaimset tähendust kui praegu.

Aja, mil iga vähegi edukam talumees oli korraga nii väikse kohaliku «ühiskonna» osa kui keskkonnaga harmoonias elav lüli suures looduse ahelas.

Ning vähemalt mulle tundub, et see pole üksnes üleromantiseeritud kujutluspilt.

Minu isa, kes oli minust pool sajandit vanem, on rääkinud, kuidas tema isa Eesti ajal Pärnumaa kolkakülas heinamaa kraavipervele pargipinke ehitas, et oleks mugavam oma mitte just eriti laiaulatuslikes valdustes ringi jalutades vajadusel jalgu puhata. Seda tehti ikkagi eelkõige enda ja oma küla inimeste pärast, sest taluturism oli neil aegadel peaaegu tundmatu nähtus.

Midagi sellest eestiaegsest maailmapildist vaatab vastu ka Metsamoori looduspargi raamatust. Ses mõttes annab teos tunde, et omaaegne loosung «Eesti tuleb tagasi!» pole olnud tühi sõnakõlks. Vähemalt mõnes Eestimaa nurgakeses on vana hea Eesti aeg tõesti tagasi tulnud.

Lõpetuseks tabasin end mõttelt, et kas ka Viljandimaal ei võiks olla midagi seesugust nagu Metsamoori perepark...

Mulgimaa lõunapoolne osa oma orgude, järvede, koobaste ja mägedega on lausa loodud muinasjutumaaks. Nii nagu Kitzbergi ajal, nii ka nüüd. Vaja oleks ainult entusiastlikku, selge mõistuse ja visiooni, aga ka empaatiavõime ja usuga inimest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles