Essee: Haridussüsteem kui hulgimüügifirma

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Iga aeg loob oma eripärase retoorika ja ideoloogia, millega püütakse õigustada mingeid ühiskondlikke protsesse.

Viimase aja moeterminiks on kujunenud sotsiaalse kapitali mõiste, millel enamasti peaks olema nii või teisiti tegemist sellega, mida teame hariduse nime all.

Tänapäeva sotsiaalteooria on loonud väärtuste eeldatava vahetatavuse alusel metafoori kujuteldavatest ja seega ka tegelikult näilistest kapitalidest, mida on võimalik koguda ning vajaduse korral teineteise vastu vahetada. Nii peaksid ideaalis oskused ja teadmised olema justkui vaimne kapital, mida saab vahetada millekski muuks, kindlustades seeläbi reaalse osasaamise ühiskonna koguproduktist, mille tekkimisse on oma osa antud.

Ka haridust peetakse üheks säärastest kapitalidest, mida elu jooksul teadlikult kogutakse ja siis jõudumööda teisteks, asisemateks kapitali vormideks vahetatakse. Pealtnäha töötab see näiliste väärtuste süsteem laitmatult.

Teame üsnagi hästi, et tavapärane materiaalne kapital, mida me nimetame rahaks, on vahetatav vaimseks, hariduslikuks või sotsiaalseks kapitaliks. Vastupidine protsess, omandatud hariduse taaskonverteerimine rahaks, on seevastu problemaatiline.

On ju rahagi tegelikult näiline kapital ses mõttes, et tema reaalne vahetusväärtus on tegelikust väärtusest peaaegu alati suurem. Paberil, millest raha on valmistatud, ei ole ju seda väärtust, mida me rahale omistame. Kuid mingil hetkel võib raha ühiskondlikult aktsepteeritud vahetusväärtus langeda tagasi paberi väärtuse tasemele.

Vaimse kapitali devalveerumine

Midagi sellist on juhtumas ka nende niinimetatud vaimsete kapitalidega. Üks näivus raha on asendatav teise näivuse haridusega, kuid see protsess on selgelt ühepoolne. Tavaliselt lisatakse siinkohal, et raha saab kapitaliks oma toimimise tõttu ühiskonnas, kapinurka kogutud või pangaarvel kasutult seisev raha ei ole kapital, nagu ei ole seda ka haridust tõendav dokument või kraadipaber töötu haritlase taskus.

Haridussüsteem tervikuna on muutunud üheks hulgimüügifirmaks teiste omasuguste seas, kuid ühiskondliku edenemise huvides pigistatakse teadlikult silmad kinni ja minnakse mänguga kaasa.

Miks ei taha just eestlased mõista, et saevad oksa, millel nad ise istuvad? Või on kogu protsessil mingi sügavam, eksistentsiaalsem tagapõhi? Võib-olla ei taha me lihtsalt vaadata silma enda kui rahva hääbumisele ja mõtleme välja järjekordse ilusa enesepettuse.

Me ei ole suutnud küll enne meid ähvardavat lõplikku hääbumist rahva ja rahvuskultuurina arvult suureks saada, kuid vaimu oli meil enne seda nii palju, et jätkus teistelegi jagada. Näiteks asutada kõrgkoole hiinlastele ja indialastele, kes suutsid lahendada kvantiteedi ja kvaliteedi suhte probleemid meist märksa oskuslikumalt. Loomulikult on suundumus laiem ja üldisem, tegelikult vähemalt üleeuroopaline. Seda näitab Bologna protsessiks kutsutud võidukäik.

Ülepakkumine langetab hinda ja taset

Kommertsialiseerumisega käib paratamatult kaasas väärtuste devalveerumine, inflatsioon nii absoluutväärtuse kui ka vahetusväärtuse mõttes. See, et pakkumise laienemise korral alaneb toote hind ning alanev hind toob sageli kaasa ka toote kvaliteedi languse, on üldine majandusseadus.

Igal juhul on haridus tänapäeval kujunenud suuremalt osalt üksnes sümboli väärtusega nähtuseks ning sellelgi on oma põhjused üldises kriteeriumide ähmastumises, pragmaatiliseks kiskuvas maailmas, kus mõisted «kasulik» ja «tõene» on juba ohtlikul määral teineteisega kohad vahetanud.

Kõrgkoolidiplom nagu ka magistri- või juba üha suuremal määral doktorikraad ongi mõeldud eelkõige müügiartikliteks ega pea garanteerima osasaamist ühiskonna koguproduktist.

Riiklikud ja eraõiguslikud diplomimüügikontorid on juba praeguseks väljastanud sedavõrd palju pabereid, et nende reaalne turukurss on hakanud langema. Omal kombel on eraõiguslikud õppeasutused isegi ses suhtes ausamad, sest nad ei siruta oma kätt korraga mitmesse taskusse.

Kutsehariduse alaväärtustamine

Kõik see oleks ehk isegi andestatav, kui haridusega kaasneks eluliselt vajalike oskuste ja teadmiste tegelik edasiandmine. See puudutab just hariduse akadeemilisemat poolt. Mida muud peale lugemise ja kirjutamise oleme ülikoolides lisaks õppinud? Lugeda ja kirjutada me tõesti oskame ning teame, et Eesti kultuuris nagu mis tahes euroopalikus bürokratiseerunud kultuuris hinnatakse kõrgelt inimest, kelle peamine oskus on veenvalt, teatud kindlat retoorikat vallates rääkida ebaolulistest asjadest. Inimest, kes oskab oma kätega ka midagi ära teha, ei hinnata samaväärselt.

Miks on just kutsehariduse alavääristamine oluline osa Eesti hariduse tänapäevasest diskursusest, kui kasutada moodsat terminoloogiat? Verbaalselt suutlikke inimesi on igal pool, mõne vana käsitööoskusega spetsialiste ei pruugi me aga enam üldse leida. Kas akadeemiline haridus ongi mõeldud üksnes selleks, et toota abitust? Kas ei anna sel moel toodetud reaalne abitus paremaid võimalusi inimesega manipuleerimiseks?

Paraku on usk haridusse üks osa muidu nii pragmaatilise ja skeptilise eestlase maailmapildist. Eestlaste haridususk on muutunud juba sedavõrd ebaratsionaalseks, et sellelt pinnalt ei tundu Feyerabendi ettepanek õpetada ülikoolides nõidumist enam isegi mitte iroonilisena.

Mida õpetab Eesti kõrgkool praegu peale sõnamaagia ja mõistetega žongleerimise oskuse? Oma jätkuva usuga maksame kinni XIX sajandi romantiliste rahvuslike müütide hinda. Jakob Hurda aegne loosung vaimult suureks saamisest on tänapäevaks pöördunud iseenda vastu.

Praeguseks olemegi jõudnud sinnamaale, et vaimult suureks saamine ehk haridusse investeerimine nii riiklikul kui isiklikul tasandil on üks kindlamaid arvult väikeseks jäämise tagatisi. Kui inimene käib aastaid kõikvõimalikes koolides, raisates aega, muid ressursse ja mitte sugugi just viimases järjekorras ka sedasama krabisevat haridust tõendavate dokumentide pikaldaseks ostmiseks, siis pole tal sageli võrdväärset võimalust investeerida oma isiklikku ellu.

Või ongi see ehk eesmärk?

Ühiskond on loonud kunstliku motivatsiooni haridustasemete suhtes ning andnud inimesele selge signaali, et ilma järeltuleva põlveta saab suurepäraselt hakkama, ilma sissetulekut, sotsiaalmaksu ning pensionisammastes osalemist võimaldava töökohata pole see kindlasti võimalik. Võib-olla vajab ühiskond ka prügikastiinimeste institutsiooni eelkõige selleks, et hoida silme ees elavat eeskuju sellest, mis võib juhtuda siis, kui ei järgita tema kunstlikult loodud reegleid?

Näivuse suures mängus mitteosalemisel on täiesti reaalsed tagajärjed. Nii teevadki paljud inimesed oma otsuse ja lükkavad normaalse perekonnaelu alustamise edasi aega, mil see võib osutuda juba mõttetuks.

Tegelik sisu ei huvita kedagi

Seejuures on isegi loomulik, et kedagi ei huvita enam pakutava hariduse tegelik sisu ja kvaliteet. See, mis peaks olema justkui see väärtuslik oskusteave, mille vanem põlvkond haridussüsteemi kaudu nooremale edasi annab ja mille abil nooremad peaksid vähemalt ideaalis elus paremini hakkama saama.

Muutused kajastuvad juba praegu haridusretoorikas, kus õpingud on muutunud õppekava täitmiseks. Selle puhul pole enam olulinegi spetsialisti tegelik läbilöögivõime tagamine ühiskonnas, milleks ta ongi saanud üksnes sümboolse ettevalmistuse.

Väitele, et haridussüsteem on loomult konservatiivne ja eksisteerib eelkõige selleks, et taas toota teatavat status quo’d, ei vaidle vastu ilmselt mitte keegi. Eriti need, kes on püüdnud selles mingeid muutusi teha. Põhjuski on lihtne ja inimlikult arusaadav.

Ühiskonnas on terve hulk inimesi, kes haridussüsteemist, olgu siis maksumaksja arvel ülalpeetavast riiklikust või klientide rahastatavast eraharidussüsteemist endale sissetuleku saavad ning kellele see pakub ka võimalusi realiseerida oma loomupäraseid kalduvusi, sest nad ise on haridussüsteemi produktid ja on väljaspool seda abitud.

Nii hoitaksegi süsteemi elus ning lepitakse selle kommertsialiseerumise ja devalveerumise kui paratamatusega. Paraku tunneb enamik hariduspõllul õppijatena askeldajatest end pigem Buratinona, keda Kass Basilio ja Rebane Alice keelitavad Lollidemaal raha maha matma, et tulla millalgi uhket saaki korjama.

MAIT TALTS,

haridusskeptik

Kes ma olen?

Olen sündinud 1964. aastal Tallinnas ning jõudnud pika elu jooksul õppida Rahumäe Põhikoolis ja Lilleküla Keskkoolis ning Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis ühtekokku neljas teaduskonnas. Seega olen ka ise täiel määral haridussüsteemi produkt.

Aastatel 2002—2004 töötasin Viljandi Kultuuriakadeemias, kus lugesin muu hulgas eesti raamatu ajaloo kursust.

Lisaks sellele olen avaldanud mõned raamatuajaloolised uurimused ning ühtteist muudki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles