Lugesin 3. juuni «Sakalast» endise kooliõpetaja Hein-rich Oja kirjutist «Setumaast nii ja teisiti». Olin pikka aega samasuguseid mõtteid mõelnud.
Kiri: Setumaa probleemi on üle tähtsustatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka minule tundub, et kogu setude probleemistiku on poliitikud üles puhunud ja üle tähtsustanud. Eriti agarasti teevad seda isamaaliitlased. Aga kas nad ka teavad, milline on paljude sealsete elanike tegelik hingeelu? Mida nad mõtlevad Eesti Vabariigist?
Olen kasvanud Tartumaal vanausuliste mail. Sealsed eestlased ja venelased näitasid setude vastu üles suurt sallimatust. Ehkki olin laps, oli selline suhtumine mulle üllatav. Miks ikkagi setude kohta nii halvasti öeldi?
Hiljem on mul olnud mahti selle üle mõelda. Asi on ehk selles, et setudel polegi õiget rahvust. Erinevalt eestlastest peavad nad praasnikuid, kus vend ei tunne venda. Ka töökultuur on neil kesine ning kõikjal lokkavad venepärane korralagedus ja joomarlus.
Õnneks või õnnetuseks sattusin Viljandis elama ärapõgenenud setude naabruses. Vene ajal sõimasid nad meid, eestlasi, fašistideks ja natsideks. Seepärast olengi sunnitud küsima, kuidas ma saan Setumaad Eesti osaks pidada, kui selle esindajad on näidanud üles selget põlgust meie rahvuse ja meie vabaduse suhtes.
Viimase aja ajalehtede lugude põhjal võiks järeldada, et välisminister Urmas Paet tegi lausa surmapattu, kui piirilepingutele alla kirjutas. Mina pean tema teguviisi ainuõigeks, sest pikaks veninud probleem pidi ükskord kuidagi lahenduseni jõudma. Olgu Tartu rahulepingu mainimisega seejuures kuidas tahes, kuid vaidlus on siiski tänu julgele noorele mehele lõppjärku jõudnud.