Mereröövel lusikas

Lusikas otsustas hakata mereröövliks.

«Aitab igavast elust!» kuulutas ta. «Ära on tüüdanud see sahtlis vedelemine! Minust saab hirmus ühe jalaga mereröövel. Ahoi! Kas sealt ei paistagi mitte üks taldrik? Kohe lähen ja hakkan seda röövima!»

Lauale oli tõepoolest ilmunud suur valge taldrik, ääreni suppi täis. Supi sees ujusid rahumeeli frikadellid, kartulid ja herned. Ükski neist ei osanud isegi aimata, milline hirmus oht neid ähvardab.

Lusikas hiilis vaikselt taldriku ääre alla ja piilus sealt välja. Parajasti purjetasid temast juttu ajades mööda kaks kartulit.

«Kui mõnus soe supp!» kiitis üks. «Küll on hea selle sees ujuda!»

«Tõsijutt!» arvas teine. «Ja kui vaikne siin on! Laineid pole ollagi. Küll on rahulik ja hea!»

«Ahaa!» röögatas nüüd lusikas ja kargas, pea ees, supi sisse. «Eksite, kulla kartulid! Ei ole siin midagi rahulik! Kas te ei näe, et siit tulen mina, hirmus mereröövel! Minu käest te ei pääse!»

Supi sees puhkes paanika, kartulid, frikadellid ja herned püüdsid ennast lusika eest päästa ja ujusid kiljudes ringiratast. Lusikas ajas neid huilates taga. Paar paksu frikadelli katsusid vastu hakata, aga lusikas oli neist osavam ja püüdis rabelejad kinni.

«Andke parem heaga alla!» hüüdis ta. «Mina olen vahva mereröövel ja saan teid niikuinii kätte!»

Lõpuks oligi lusikas võitnud. Ainult üks hernes üritas veel taldrikust välja pääseda, aga lusikas kargas ligi ja võttis ka herne kinni. Supp jäi tühjaks ja üksnes lainetas pisut.

Nüüd hakkas lusikas mõtlema, mida oma saagiga peale hakata.

«Kas viia see kõik röövlikoopasse?» arutas ta. «Aga siis pean ma kõigepealt endale koopa otsima. Võib-olla kõlbab selleks suhkrutoos?»

«Tead mis,» õpetas ligi jalutanud kahvel. «Sa ole parem selline õilis mereröövel. Selline, kes jagab kogu röövitud vara vaestele!»

See mõte meeldis lusikale.

«Aga kust ma vaeseid leian?» päris ta ja vaatas otsivalt ringi. Põrandal istus karvane koer ja vahtis teda, keel ripakil.

«Kas sina oled vaene?» küsis lusikas.

«Väga vaene!» kinnitas koer ja ähkis näljaselt.

«Tore, siis ma kingin oma lahingusaagi sulle!» teatas lusikas. Ta valas kartulid, frikadellid ja herned koerale suhu. See neelas lõnksti! ja hakkas rõõmust saba liputama.

«Elagu õilis mereröövel lusikas!» haukus ta vaimustunult. Lusikal oli hea meel.

«Tule homme jälle!» õpetas ta. «Siis ma röövin pudrutaldrikut.»

Koer ulgus õnnelikult, sitsis lusikale ja jooksis krabinal õue.

Tagasi üles