iDeal kampaania

Kelle huve kannab uus piirileping?

LÄHENEB HETK, mil kirjutatakse alla uuele Eesti—Vene piirilepingule. Selle kohaselt loobub Eesti vabatahtlikult ja tasuta 1944. aastal Venemaa vägivaldselt okupeeritud ja annekteeritud Petserimaast ja Narva jõe tagustest aladest. Kokku antakse ära 2339 ruutkilomeetrit maad, mis moodustab tervelt viis protsenti riigi territooriumist.

Rahvusvaheline õigus ei tunnista ühtegi territoriaalset muutust, kui see ei ole kooskõlas asjaosalise rahva vabalt väljendatud tahtega. Kuid Eestile niivõrd olulisel teemal pole avalikku ja sisulist debatti peetudki.

Aastatel 1996—1999, mil valmistati ette piirilepingu teksti, toodi põhiargumendina esile, et selleta ei pääse Eesti Euroopa Liidu ega NATO liikmeks. Nagu me kõik teame, ei vastanud see väide tõele. Venemaa lootis takistada meie pääsu nendesse organisatsioonidesse ja keeldus aastaid lepingut allkirjastamast.

Uue argumendina on hakatud rõhuma tegelikkusele. Selle all tuleb mõelda selgrootut ja kapitulantlikku poliitikat, mille eesmärk on kõike muud kui Eesti huvide kaitsmine. Oleks reaalsusega arvestatud 1918. aastal, poleks Eesti Vabariiki sündinudki!

VÄLISMINISTRINA KINNITAS Rein Lang, et lepinguta ei teadvat NATO lennukid Eesti õhuruumi turvamisel oma lennuala. On väidetud, et meie partneritele oleks väga raske lisatingimuste seadmist seletada. Seda meelt on ka Riigikogu väliskomisjon.

Tegelikkuses on kõigile arusaadav, et viie aasta jooksul, mil Venemaa ei ole suvatsenud piirilepingut ratifitseerida, on olukord muutunud. Seda enam, et lääneriigid ja Euroopa Liit, avaldades toetust Baltimaadele, on nõukogude okupatsiooni ja terrori avalikult hukka mõistnud ning nõuavad seda ka Venemaalt.

Tartu rahu aastapäeval väitis Juhan Parts, et ajutisele kontrolljoonele tuginedes olevat raske kindlat tulevikku üles ehitada. Ometi oleme seda üle kümne aasta edukalt teinud. Parts ütles ka, et piirileppega määratleme territooriumi, kus kehtib Eesti võim, ja avaldas lootust, et pärast Eesti alade loovutamist annab Venemaa need kunagi tagasi. Sellised väited kommentaare ei vaja.

ON VÄIDETUD, et Eesti, olles ühinenud Helsingi deklaratsiooniga, mis põlistas sõjajärgsed piirid Euroopas, kinnitas ka Eesti NSV piirid. Küsimus oli ainult ajalooekraanilt kadunud Nõukogude Liidu välispiirides, mida ei ole praegu kuidagi võimalik Eesti maismaapiiridega samastada. Pealegi ei tohi unustada, et USA esitas kohe avalduse, mille järgi okupeeritud Balti riike Helsingi deklaratsioon ei puuduta.

Paljud tegelased on aastaid püüdnud tõestada uue piirilepingu vajalikkust ja kasulikkust, kuid ka parima tahtmise korral ei ole neil esitada sisulisi põhjendusi. Neid lihtsalt ei ole. Oponentide vastu kasutatakse vanu propagandavõtteid: naeruvääristamist ja siltide külgekleepimist.

Toon mõne näite. Juhan Parts: «Kas Eestis on üks mõistlik inimene, kes usub, et tänapäeva poliitilises reaalsuses on see taastatav?» Villu Reiljan: «Kui räägime Narva-taguste alade ja Petserimaa tagasisaamisest, küsin, kas peame Venemaale kallale minema.»

Et mõistlikke selgitusi ei anta, siis vaadelgem, kas uus piirileping pakuks Eestile poliitiliselt midagi, sest majanduslikust kasust ei räägi isegi mitte veendunud idameelsed. Tähtsaim aspekt on siin Eesti—Vene suhted.

Kuigi Toompeal ollakse aastaid valmis lepingut allkirjastama, ei ole Moskva oma vaenulikku käitumist Eesti suhtes muutnud. Eesti on teinud kõikvõimalikke järeleandmisi, kuid need on viinud ainult uutele nõudmistele ja jätkuvatele vaenulikele propagandarünnakutele.

Ei ole vähimatki alust loota, et pelgalt lepingu allkirjastamisega midagi muutuks. Eesti peab suhetes Venemaaga lõpuks hakkama käituma riigina, selle asemel et alandlikult lahti ütelda kõikide riikide suveräänse võrdsuse printsiibist.

Ka lääne suunal pole muutusi oodata. Eesti on edukalt täitnud kõik vajalikud poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud liitumistingimused ning saanud NATO ja Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks. Territoriaalseid nõudmisi Venemaale on mitmel riigil, kuid see ei ole mõjutanud nende suhteid teiste maade või rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Loobumine enda õigustest loob Eestist kuvandi kui kapitulantlikust, kergesti mõjutatavast, enda huvide eest mitteseisvast ja mittearvestatavast riigist. Pealegi ei avalda mingil juhul positiivset mõju rahva suhtumisele oma riiki inimeste ilmajätmine oma kodudest ja Vene võimu alla jäänud Eesti kodanike hülgamine.

Pelk lootus sõlmida hiljem lihtsustatud viisakord setudele ei korva kaotust. Pealegi ei käsitle leping niisugust tingimust. Võimalikud kompensatsioonid, mida valitsus pakub, oleksid omakorda ülekohus ülejäänud Eesti kodanikele.

2339 RUUTKILOMEETRIT on Eestile aukartustäratav suurus. Ainuüksi selle maa hind ulatub 15—20 miljardi kroonini. Juurde tuleb arvestada kinnisvara, kasvav mets ja maavarad, näiteks klaasiliiv, tellisesavi, põlevkivi.

Veelgi olulisem on Narva jõe hüdroenergeetiline potentsiaal. Eestil tuleb elektri tootmiseks põletada kallist põlevkivi, mis ammendub 45 aasta pärast, samas kui Venemaa jahvatab Narva jõel ammendamatut ja peaaegu tasuta elektrienergiat. Tundub, et oleme ülirikas riik.

19. oktoobril 1992. aastal kinnitas peaminister Mart Laar, et läbirääkimistel Venemaaga lähtutakse Tartu rahulepinguga määratud piiridest ning ei loobuta okupatsioonikahjude tasumise nõudest. Kaks aastat hiljem olid põhimõtted unustatud ning Andres Tarand teatas, et Eestil puuduvad territoriaalsed nõudmised ja Eesti on nõus loobuma Tartu rahuga sätestatud piiridest. Tõsi küll, eeldus oli see, et Venemaa tunnustab Tartu rahu.

Nüüd puuduvad lepingus tänu Siim Kallase «edukale» Eesti huvide eest seismisele kahjunõuded ning vähemadki viited Tartu rahulepingule. Ka uus peaminister Andrus Ansip on juba jõudnud nimetada lepingut suureks võiduks, jättes mainimata, et tegemist on Venemaa võiduga. Õnneks ei kohusta lepingu parafeerimine riiki õiguslikult veel millekski.

Aastaid kestnud protsessi annekteeritud Eesti alade tasuta äraandmiseks võib ainult suurte mööndustega nimetada läbirääkimisteks, sest argpükslikult salastatud lepingu lõppteksti ei ole jäänud mitte ühtegi Eesti esitatud tingimust. Isegi Petserimaa kohanimed ei ole enam eestikeelsed, kuid see on kõige väiksem asi.

Väga kummaline tundub see tasuta äraandmiskihk kõigi muude Venemaaga lahendamist ootavate küsimuste taustal. Venemaa ei ole seni tunnistanud Eesti okupeerimist ega vabandanud tehtud kurja eest. Vastupidi, ta on isegi rõhutanud, et ei kavatsegi seda teha.

Heastamata on kõik Eestile tekitatud okupatsioonikahjud. Tagastamata on Tartu Ülikooli varad ja presidendi ametiraha. Kas kõik see ei peaks olema üheks läbirääkimistega nõustumise hinnaks?

LÄTI TEATAS, et ei kavatse lõplikult loobuda Aberne piirkonnast, mille Venemaa on annekteerinud, ning võttis vastu deklaratsiooni, kus nõutakse Venemaalt okupatsioonikahjusid. Eesti uus justiitsminister Rein Lang on aga juba jõudnud nimetada Venemaalt kahjutasu nõudmist mõttetuseks ning välisminister Urmas Paet on valmis 18. mail alandlikult lepingu allkirjastamiseks Moskvasse sõitma.

See kõik juhtub Eesti rahva selgest vastuseisust hoolimata. BNS/Faktumi küsitluse järgi pooldab Venemaa okupeeritud alade tagasinõudmist 71 protsenti eestlastest ning «Eesti Päevalehe» küsitluse tulemuste põhjal on enamik inimestest uue piirilepingu sõlmimise vastu.

Ei ole mingeid rahvusvahelisi, juriidilisi või moraalseid põhjendusi, mis sunniksid Eestit uut piirilepingut sõlmima. Sel hetkel, kui Eesti alla kirjutab, loobub ta igaveseks kõigist õigustest nimetatud territooriumile ning seadustab ebaseaduslikud territoriaalsed muudatused.

NÜÜD JÕUAME UUE piirilepingu sõlmimisel kõige olulisema punktini. Teatavasti ütleb Eesti põhiseaduse paragrahv 122, et Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruaril sõlmitud Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.

Siin ei ole kaksipidi mõistmist: Eesti—Vene piir on määratud Tartu rahulepinguga, mis näitab täpselt selle kulgemist. Uus piirileping muudaks põhiseadusega paika pandud Eesti—Vene riigipiiri, seega vaatamata lepingupooldajate otsitud vastuväidetele, on see samm põhiseadusega vastuolus.

Lisaks sätestab põhiseadus, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. See lõik on käsitletav kui kaitseklausel Eesti riigi territooriumi võimaliku jagamise ja loovutamise vastu.

Maa-ala loovutamine rikuks otseselt põhiseaduses sätestatud lahutamatuse ja jagamatuse printsiipi. See omakorda on vastuolus sättega, mis ütleb, et Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.

Seega välistab põhiseadus ise piirilepingu sõlmimise ning Eesti—Vene ametliku riigipiirina tuleb endiselt käsitleda Tartu rahuga paika pandud joont.

KAHJUKS EI NÕUA ükski Eesti põhiseaduse säte riigijuhtidelt rahvalt saadud võimu kasutamist riigi ja rahva huvides. Kuid veel ei ole hilja äraandmist peatada!

Kerkib küsimus, miks üritavad valitsevad ringkonnad vastupidiselt rahva tahtele ja Eesti riigi huvidele nii järjekindlalt teha Venemaale sellist ennekuulmatut kingitust? Et toimuvaid sündmusi läbi näha, tuleb lähtuda juba Vana-Rooma jurisprudentsist pärinevast küsimusest: cui bono, kellele see on kasulik?

Võitjaks pooleks nii poliitiliselt kui majanduslikult on ainult Moskva. Diplomaatiast või kahepoolsetest kompromissidest ei ole võimalik isegi rääkida.

See tekitab aga õigustatud kahtlusi eestipoolsete läbirääkijate ja otsustajate tegelike motiivide üle. Cui bono?

Tagasi üles