Riigivalitsemise ilu ja valu

Mait Klaassen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

UUS VALITSUS on juba mitmendat nädalat ametis. Selle vanaga oligi juba üks igavene häda ja viletsus. Küll tehti haridusreformi, küll taheti ametnikud kõik nimekirja alusel korruptantideks teha, tagatippu lasti meie taevasse veel suhkrutrahvi pilved.

Oli, mis oli. Loomulikult saab iga järgmine valitsus endale kaasa eelnevate valitsuste head ja vead. Loomulik oleks, et uus valitsus arendab eelkäijate tehtud õnnestunud programme ja võtab kasuliku kogemusena teadmiseks kehvalt õnnestunud otsused. Loodame praegu vist kõik, et uutel on rohkem sotsiaalset närvi, et riiki kodanikule uuesti lähendada.

Vähemasti koalitsioonilepe on seda nägu, et mõningad muutused selles vallas tulevad. Paraku kostavad juba süüdistused, et reservid raisatakse ära ja valimiste eel püütakse rahvale meelepärane olla. Tuletagem siiski meelde, millal, miks ja mis eesmärgil tekkis niinimetatud reservfond.

ASI SAI ALGUSE Mart Siimanni valitsuse ajal, kui laekus Telekomi müügist saadud raha. Neid, kes seda raha tookord kohe kasutusse tahtsid võtta, oli muidugi mitu.

Mina haridusministrina seejuures küsisin seda haridusinvesteeringuteks. Paraku sain ainult 1999. aasta riigieelarvesse küll suurema summa kui tava-aastatel, kuid seda, mida soovisin, ei saanud.

Juba siis oli teada ja näha, et pensionikassa jookseb lähiaastatel miinustesse. Sealt tuli otsus laekunud raha põhjal hakata koguma vahendeid just nimelt pensionikassa miinustesse jooksmise ajaks. Seal oli reservide loomise algus ja põhjus.

Majanduskasv lähenes tollal kümnele protsendile. See ohustas otseselt majanduskeskkonna ülekuumenemisega just sisetarbimise osas. Seega oli olukord igati soodne reservide moodustamiseks.

Pensionide rahastamine on sõltuvuses eelkõige pensionide suurusest, pensionäride arvust ja sotsiaalmaksu laekumisest. Ehk teisiti öeldes sõltub pensionide suurus suuresti töötajate palgatasemest.

HAIGEKASSAGA ON lood veidi teistsugused. Nimelt on haigekassa süsteemis võimalik kulusid väga suures ulatuses muuta, andes soodustusi ravimitele, kasutades eri hinnaga diagnostilisi seadmeid ja meetodeid ning pidades üleval eri arvu erineva tasemega haiglaid.

Paraku on haigekassa ees seisvad probleemid seetõttu palju valusamad. Tuleb otsustada, millise tasemega meditsiini on kogutava raha eest võimalik pakkuda, millised on tulevikus meie haiglad ja kui palju neid on, kas ravimite soodustused kehtivad ka ülikallitele uutele ravimitele, kui suur on kodaniku enda osa raviteenuse eest tasumisel ja nii edasi.

Küsimusi on alati palju ja raha vähe. Tervishoius tehtavad otsused mõjutavad meid kõiki eale, soole, haridusele ja varanduslikule seisule vaatamata. Võib-olla on aeg juba küps solidaarsusmaksul põhineva haigekassa kõrvale haiguskindlustuse teise samba loomiseks pensionikindlustuse analoogina.

Praegu on see uitmõte, mis paljudele kindlasti ei meeldi. Eestis on juba toimivad erakliinikud, kus ei ole järjekordi. Mõtleme peresünnitustele, kus on loodud raha eest tunduvalt paremad tingimused perele väga tähtsaks sündmuseks. See pole muu kui aeglaselt, aga kindlalt arenev tervisekindlustuse teine sammas. Meil on, millele mõelda.

KINDLASTI EI OLE selliseid probleeme vanemahüvitisega. Maksmise tähtaja pikendamiseks kolme kuu võrra on raha. Ilmselge on see, et vanemahüvitise maksmise aega peab edaspidi pikendama lapse vähemalt 18 kuu vanuseks saamiseni. Kahjuks seekord selleks raha ei jätkunud, aga vähemalt Reformierakond on kindlalt sellel arvamusel, et pikendamist tuleb jätkata.

Samuti oleme kindlad selles, et vanemahüvitise ülempiir jääb paika. Miks me seda nõuame? See on vajalik selleks, et lapse sündides perekonna majanduslik kindlustatus ei halveneks. Praegune süsteem säilitab enamiku perede sissetuleku.

Nendel peredel, kel sissetulekut varem polnud, tekib võimalus vähemalt miinimumpalga ulatuses riigilt tuge saada. Keskmise palga ja miinimumpalga pideva tõusu tõttu muutub vahe maksimum- ja miinimumhüvitise vahel järjest väiksemaks. Pigem tuleb ülempiir mõne aasta pärast üle vaadata.

Need on ainult mõned uuel valitsusliidul ees seisvatest suurematest tegemistest. Peale selle ootab ees lõputute reformimiste hirmus olnud hariduselu stabiliseerimine, riigi- ja munitsipaalteede ehituse küsimuste lahendamine, omavalitsustele maade munitsipaliseerimise võimaldamine ja palju muid küsimusi.

KUI KEEGI PÜÜAB tõestada, et riigijuhtimine on kerge, siis on ilmselt tegemist pahatahtlikkusega. Kui keegi räägib uue koalitsiooni liigsest populismist, siis küsin mina, kas näo oma rahva poole pööramine on populism? Ei ole.

Küsijad on enamasti need, kes on oma erakondadega varem võimul olnud, riigi ja rahva võõrandumine on aga ainult süvenenud. Tahaks väga loota, et praegune valitsus suudab seda lõhet vähendada. See ei ole kerge, kuid on väga vajalik ja Andrus Ansipi valitsus ei poe selle väljakutse eest kindlasti peitu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles