Raamatuarvustus: «Võidu vari» on raamat sõjasaladustest

Stalini-aegsest ja Stalini-järgsest ebajumalast Georgi Žukovist, tema tegudest ja tegematajätmistest jutustab Viktor Suvorovi (Vladimir Rezuni pseudonüüm) teos «Võidu vari».

Selle venekeelne pealkiri peidab endas pilavat sõnamängu: «ten pobedõ» (võidu vari) — «den pobedõ» (võidupäev).

Meil on seni käibel olnud teadmine, et Stalin viis ainuisikuliselt suure kodumaa eest silma pilgutamata surma miljoneid sõdureid. Sõjaväelasest kirjamees Viktor Suvorov teeb sõja algusest kuni lõpuni peasüüdlaseks eneseimetleja ja tagantjärele kiidukuke Žukovi, kelle seni rõhutatud andekuse asemel tõstetakse esile tema andetust ja julmust.

Kõike ei saa ajada Stalini kaela, ütleb Suvorov. Ja tuleb välja, et ega Stalingi Žukovit jäägitult austanud.

Et jultunud Žukov Hruštšovile ohtlikuks konkurendiks muutus, tuli ta tüüri juurest muidugi kõrvaldada. Kui Brežnev väepealiku taas kilbile tõstis, algas roostetama kippunud raudkuju uus kuldamine. See pole tänini lõppenud, sest kulda ju suurriigis jätkub.

Žukovi ohvritest ei ole kunagi kogu tõde räägitud. Selles mõttes jõuab Suvorov sellele üsna lähedale. Üsna sellepärast, et Vene riik hoiab lagunenud Nõukogude Liidu saladusi endiselt tugevalt. Salastatud toimikud on ikka veel salastatud ja lihtsurelikul on võimatu nendeni pääseda. Kirjamees Suvorov teab, et ajalooürikud ja Žukovi memuaarid erinevad teineteisest nagu öö ja päev.

Suvorov teeb nii Žukovi memuaarid, mida kirjutas terve valitud ja usaldusväärne seltskond, kui kirjanik Simonovi lood pihuks-põrmuks, sest need sisaldavad salatsemist ja lausvalet.

Žukov kirjutab oma mälestustes võidukatest lahingutest, kuid mitte sõnagi rahva ohverdamisest võidu altarile või sellest, kuidas ta Nõukogude armee eesotsas Berliinis marodööritses ning koos oma truude teenrite Krjukovi ja Ruslanovaga võõrast vara varastas ja seda Venemaale vedas.

Sõda sõjaks, sest ka rahuajal on Žukovil korda läinud oma elajalikku nägu näidata. Suvorov täpsustab: tõelist nägu. Nimelt korraldati 1954. aastal Volga ja Uuralite vahelisel hiigelalal Totski lähistel tuumapommi katsetused. Sõjaväeõppustesse olid haaratud kohalikud elanikud, kariloomad, põllud ja 45 000 — 60 000 sõjaväelast. Hukkunute arvu pole seni avaldatud.

Žukov ise ja suured väejuhid pesitsesid katsete ajal kindlates betoonvarjendites, sõduritel olid kiirituse eest kaitseks vaid gaasitorbikud ja paberkeebid. Sõdurid andsid allkirja, et vaikivad 25 aastat sellest, mis Totskis sündis.

Rääkida Totski hiigelplotskist, mida väejuht oma sõdureile tõmmata andis, oli täielik tabu. Aga see plotski hõõgus hävitavalt tolleaegseis sõdureis ja hõõgub tänapäevani neis, kes vastu on pidanud.

Demobiliseeritud soldatid haigestusid, arstid ei mõistnud, millega on tegu, aga patsiendid pidid vaikima. Neile ei öeldud ka seda, et nad ei tohi järglasi saada.

Nii sündis 1950. ja 1960. aastail Nõukogude Liidus hulgaliselt tuumapommi plahvatuse ohvreid. Lastehaiglate palatid olid neid täis. Ajakirjandus rääkis vaid Jaapani õnnetute vaevustest ja pommiheitja läbielamistest, oma santidest vaikiti.

Möödus 25 aastat, sõjata sõja sandid hakkasid kõnelema ja oma õigusi nõudma. Midagi niisugust pole olnud, kusagil pole see kirjas. Hirmutatuna laimu pärast kohtulikule vastutusele võtmisest, vaikisid kannatanud taas.

Kirjutasin üle suure liidu aatomihaiguses vaevlevatest lastest ükskord luuletusegi, sest mu kõrvu oli selline informatsioon jõudnud. Saatsin selle omal ajal Tartusse «Edasi» luulevõistlusele märgusõna «Täheta» all. Üllatusena sain selle eest kolmanda preemia.

Ma ei taibanud esialgu, miks seda luuletust mitte kuskil, kuhu ma seda ka ei saatnud, ei avaldatud. Ka «Edasis» mitte. Ma ei läinud selle trükikõlbmatu luuletuse eest preemiatki välja võtma. Nüüd võin öelda, et tegelikult on kuulsa väejuhi vari (võidu vari) minu pealegi langenud.

Ei Suvorovi raamat ega minu retsensioon heida varju kannatusterohke lahingute tee läbi teinud, langenud või ellu jäänud sõjameestele. 9. mai 1945 oli nii võitjatele kui kaotajatele esimene rahu päev.

    Tagasi üles