JÄRGMISED KOHALIKUD valimised on peagi ukse ees. Kuigi taasiseseisvunud Eestis on need juba viiendad, on need sisult ja vormilt uued.
Nimekirjad on kõigile avatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vormiline uudsus seisneb volikogu volituste kestuses ning sisuline selles, et kandideerida saavad vaid erakonnad ja üksikkandidaadid.
2002. aastal muutis Riigikogu kiireloomulisena põhiseaduse paragrahvi 156, pikendades esinduskogu volitusi kolmelt aastalt neljani. Sama aasta valimisseaduse muutmisega keelustati valimisliitude osalemine 2005. aastast.
ÜHEST KÜLJEST valitseb valimiste ettevalmistamisel selgus, sest kehtib seadus, mis keelab valimisliidud. Teisalt on olukord ebaselge, sest õiguskantsler on valimisliitude keelustamise Riigikohtus vaidlustanud.
Olukord on samasugune nagu 2002. aastal, mil vahetult enne valimisi tuli Riigikohtul analüüsida valimisliitude keelamise sätete vastavust põhiseadusele. Tollal leidis Riigikohus, et seadus ahendas ebaproportsionaalselt õigust olla üles seatud, õigust kandideerida ja valida.
Samas nentis Riigikohus, et piirangutel on küll legitiimne eesmärk suurendada poliitilist vastutust, kuid see on õiguslikus ja sotsiaalses olustikus ebaproportsionaalne. Riigikogus seadustatud valimisliitude keelustamise otsust lahutas tollal valimistest alla poole aasta.
NÜÜDSEKS ON SELLEST möödas juba enam kui kaks aastat. Õigusliku ja sotsiaalse ootuse proportsionaalsus on kindlasti täidetud. Ka legitiimne eesmärk, mis osalus- ja esindusdemokraatiat distsiplineerib.
Põhiseadus modelleerib praegust riigimudelit kui selget erakondlikku-parlamentaarset, mille järgi avaliku, sealhulgas ka kohaliku võimu poliitilise tahte esindajad ning vastutuse kandjad peavad olema üksikisikud ja erakonnad.
Valija on järele proovinud kõik valimisviisid ja -võimalused. Ta on saanud hääletada erakondade, ühenduste, erakondade valimisliitude, üksikkandidaatide ning kodanike valimisliitude poolt. Valija on omandanud kogemusi, kujundanud oma maailmavaadet üha kindlamaks ning positsioneerinud end selgelt parem- või vasakteljel.
ERAKONDADE NIMEKIRJAD on avatud kõigile, kes parteile omast maailmavaadet ja seisukohti tahavad jagada. Sundparteistumisega pole vähimatki seost.
On päris arusaadav, et väljaspool suuremaid omavalitsusi kannab poliitika hoopis teistsugust aktsenti. Maid jagamata ehitatakse ja lammutatakse ikkagi kohaliku elaniku huvides, küsimus on vaid selles, kes kannab kulud. Siin pole saladus seegi, et suurem osa jääb tulevikus võimul olevate erakondade kanda, valimisliitudel võib see aga õnnestuda rohkem lobby ja toetuste korras.