Regionaalpoliitika linnastumise taustal

EDUKA EUROLÕIMUMISE valguses ja rahvusliku rikkuse loomise taustal tundub, et veel kümmekond aastat tagasi populaarsete majandus- ja regionaalpoliitiliste teoretiseerimiste aeg peaks lootusetult ümber olema. Midagi uut avastada on raske ning tundub, et poliitikud ja teadlased on kõik arengusuunad selgeks rääkinud.

Paraku ei saa viimaste uudiste juures, kus teatati, et maapiirkonnad ja väikelinnad tikuvad tühjaks jooksma ja omavalitsustel on suur töö inimeste kinnihoidmise osas tegemata, vaikival nõusolekul fakti konstateerida.

Maapiirkondade tühjenemine on arenenud maades olnud põletav probleem juba 1950. aastatest alates. Kiire linnastumine on olnud päevakorral ka Eesti ühiskonnas, aga kindlasti rohkem sunnitult ja võimude esile kutsutult.

Riigid, eriti rikkad Põhjamaad, on linnastumisele otsinud vastumeetmeid ja neid väiksema või suurema eduga ellu viinud. Toetatud on infrastruktuuride rajamist, ettevõtluse arengut ja isegi linnas ja maal makstavate palkade võrdsustamist.

SIISKI VALITSEB omavalitsuste vahel konkurents ning Euroopas ei ole lihtne leida piirkonda ega riiki, kus kõik arenguhoovad hakkavad koonduma peaasjalikult ühte linna ja selle tagamaale. Raske on leida riiki, kus kolmandik elanikkonnast elab ühes linnas.

Alates taasiseseisvumisest on rõhutatud, et omavalitsuste ülesanne on infrastruktuure rajades parandada investeerimiskeskkonda. Samas ei ole see imerohi kõikide hädade vastu.

Pikemad igapäevasõidud töökoha ja kodu vahel on saanud enamikule reaalsuseks. Vahemaad on nii teede seisukorra kui transpordivahendite kvaliteedi paranemisega vähendanud takistusi, et leida töökohta kodust kaugel asuvates keskustes.

Enamjaolt seostatakse maaelu ka kõige teaduslikemas tekstides rahu ja vaikusega. Seda loovad maastikud ja Eesti oludes ka väljakujunenud hajaasustus.

Tuntud tõde on, et kõike maapiirkondadega seotut ei saa pidada põllumajanduseks. Pigem tuleb meie postmodernistlikus ühiskonnas tõdeda vastupidist: põllumajandusega tegelevate inimeste hulk on isegi maal marginaalne.

RAHU JA VAIKUST tuleb võtta kui privileegi. Kuid selle mõistlikku ärakasutamist ei saa üksnes omavalitsuste kaela ajada. Koostöös riigiga on omavalitsustel võimalus taastada ajaloolised külastruktuurid ja kasvatada elanike arvu. Seda eelkõige osalt kunstlikke takistusi eemaldades.

Mõistlikes piirides (jäägu piiride defineerimine spetsialistide hooleks) on otstarbekas asuda toetama inimesi, kes suudavad ja tahavad midagi suurtest keskustest eemale rajada. Väga oluline on, et taluteede taastamisel tehtaks koostööd. Kõrvaldada tuleks kõik elektriliinide rajamise ja liitumisega seotud takistused, milleks peamiselt on kõrged liitumistasud.

Teiseks on tähtis, et luuakse majanduse elavdamiseks struktuure ja seega tugevdatakse eelkõige kohalikke keskusi ja väikelinnu. Muidugi peab inimestel olema valikuvõimalusi: kultuurielu, külakogukond, avatus uuendustele ja uutele elanikele. Kuid need on teemad, millest igaüks on väärt eraldi käsitlemist.