Suhkruotsuse tagamaad

Erinevalt teistest liikmesriikidest, ka Lätist ja Leedust, Eestis suhkrut ei toodeta ning seetõttu pole Eesti ajalooliselt oma suhkruturgu kaitsnud. Tänu kaitsemeetmete puudumisele oli Eestis enne Euroopa Liiduga ühinemist suhkru hind Euroopa omast ligi kolm korda odavam.

Ei pea just geenius olema, et ära tabada hea ärivõimalus: kui enne liitumist soetada endale kopsakas suhkruvaru, saab pärast seda müües vahelt teenida kena kopika. Selle vältimiseks lepiti Eesti ja Eurooa Liidu liitumislepingus kokku, et põllumajandustoodete liigsed laovarud likvideeritakse liituva riigi kulul.

Mida see tähendas Eestile? Peamiselt seda, et kui meil on liiga suured suhkruvarud, tuleb need siseturult kõrvaldada ja Eesti peab selle kinni maksma. Alternatiiv on maksta trahvi liigse laovaru eest.

Esimest korda tutvustas põllumajandusminister suhkruteemat valitsusele 2003. aasta 30. oktoobril. Põllumajandusministeeriumi esialgsed ettepanekud trahvide vältimiseks olid maksustada põllumajandussaaduste ja -toodete sissevedu, luua suhkru üleliigsete laovarude füüsilise kõrvaldamise siseriiklik süsteem ja välja töötada trahvide sissenõudmise kord üleliigsete laovarude omanikelt.

VALITSUS EI TOETANUD esimest kahte ettepanekut ja nõustus kolmandaga. Põhjused selleks olid lihtsad. Maksustamine ei oleks suutnud välistada liigsete laovarude teket, mõte suhkru füüsilise kõrvaldamise riikliku süsteemi loomisest kuulub teise ajajärku.

Kui me oleks mingil kujul suhkru maksustanud, näiteks kehtestanud Põllumajandusministeeriumi välja pakutud suhkruaktsiisi, oleks see varude soetamise vaid varasemaks toonud ning probleemi pigem võimendanud.

Põhjus on, et aktsiisiseaduse menetlemine oleks võtnud oma aja ning enne selle kehtima hakkamist oleks inimesed kiiresti teadvustanud, kui suuri suhkrukoguseid endale tagavaraks tasub muretseda.

Ehk oleks saanud suhkrut maksustada üleöö näiteks tollimaksu kujul, nii et ei oleks saanud varuda. Ma ei hakka arutlema selle idee juriidilise võimalikkuse üle, kuid on selge, et selline käitumismall, kus kauba hind poodides riigi sekkumise tõttu kerkis üleöö kolm korda, võiks lõplikult jääda eelmise riigikorra aega. Samuti oleks see tähendanud Eesti välismajandussuhete väga järsku halvenemist ning Eesti ettevõtete konkurentsivõime alanemist.

KINDLALT VÕIB VÄITA, et Eesti põllumajandussaaduste müük Euroopa Liitu oleks mõneks ajaks peatunud, kuivõrd 97 protsenti suhkruimpordist tuli just sealt.

Valitsus otsustas välja töötada üleliigse laovaru tasu seaduse. Seadust tehes lähtuti Euroopa Komisjoni määruse mõttest ja eesmärgist, mis on suhkruga spekuleerimise vältimine, ja otsustati et üleliigset suhkrut omavatele ettevõtetele esitatakse konkreetsed nõuded. Kui seda seadust ei oleks tehtud, oleks spekuleerimine olnud massilisem ja me räägiksime praegu tunduvalt suurematest trahvisummadest.

KÕIGE TÕSISEM probleem on hoopis selles, et Eesti ja Euroopa Komisjon pole senini jõudnud kokkuleppele, kui suur on meie suhkru liigne laovaru. Kindlasti ei saa nõustuda Euroopa Komisjoni väidetega, et ka eratarbijate ostetud suhkrut käsitletakse üleliigse laovaruna.

On väga küüniline väita, et inimene, kes ostis tavapärase kahe kilo asemel enne 1. maid kümme kilo suhkrut, on spekulant. Tegemist on ju vaid ratsionaalselt mõtlevate inimesega ning Euroopa Komisjoni soov meid selle eest karistada ei ole õiglane. Valitsuse ülesanne on selgitada oma seisukohti Euroopa Liidus, olles vajadusel valmis pöörduma ka Euroopa Kohtu poole.