Minu väike jõululeksikon

Juhani Püttsepp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kõigepealt kirjutasin paberi peale üles tavalised asjad, mis on jõulude ajal tähtsad: kingitus, pidu ja söök. Kui hakkasin neist asjadest pikemalt kirjutama, kaldusin aga hoopis kõrvale. Selgus, et Kristuse sündimise pühad on mulle meelde jäänud hoopis isevärki asjade tõttu.

Jõulutunne: inglid ülemisel riiulil

Mu jõulud algavad päriselt pihta siis, kui tooli otsa ronin ja oma inglid raamaturiiuli kõige ülemisest vahest alla tõstan.

Aasta on olnud pikk ja laealune täis ämblikuvõrke, inglid vajavad puhastamist. Lisaks tolmule tuleb eemaldada eelmistest jõuludest jäänud küünlarasv.

Kui olen inglid villase sokiga särama löönud, on aeg elektrituled kustutada ja süüdata küünlad.

Pere koguneb seda väikest imet vaatama. Küünlasoojus paneb kolm inglit vaikselt keerlema ja kellukesi tilistama.

Vahel lähevad inglid hoogu ja tilin muutub nõnda valjuks, et hakkab jutuajamist segama. Siis tuleb neid vaigistada, mõni tuleleek vähemaks puhuda.

Inglid keerlevad nii kaua, kuni küünlad põlevad.

Suurem küünlapõletamine saab läbi veebruaris, siis kolivad inglid riiuli ülemisse vahesse tagasi.

Jõulukirik: sõnum vinüülplaadilt

See oli sügaval nõuka ajal, kui isale laenas üks sõber Välis-Eestis välja antud heliplaadi Olaf Koppvillemi kupleedega.

See oli keelatud värk, kogunesime suure huviga plaadimängija ümber.

Ja sealt siis kostis:

Kuigi tahtsin, polnud võimalik laulda koraali,

rinnakorvi võõras küünarnukk surus.

Ma litsutud nurka kui karbisardiin,

mu ümber vaid hardunud massid.

Kuid kui kirikust välja trügis rahvalaviin,

mul kadusid jalast kalossid.

Nii laulis Koppvillem ärakäiatud, krõgiseval vinüülplaadil «kallitest rahupühadest».

Olin siis vapustatud. Kuidas saab olla, et inimhulgad jõulude ajal kirikus tunglevad? Kodu-Eestis ei tohtinud koolipoiss kiriku poole vaadatagi, rääkimata jõulude ajal sinna minekust. Kirikuskäik võis õpilasele tähendada pahandust ja väljakutsumist direktori kabinetti.

Läinud suvel kuulasin uuesti Koppvillemi toredat plaati.

Praegu ei ole kirik enam põlu all, kuid isegi jõuluajal trügitakse rohkem poodides kui pühakojas.

Tallan Rannu maakirikus jõulude ajal orelisse õhku ja mul on sealt ülevalt, koori pealt, kerge rahvast kokku lugeda. Inimesi pole palju, hea kui paarkümmend.

Nähtavad asjad on meile kahjuks tähtsamaks saanud kui nähtamatud.

Jõulusöök: kolm kilo silmusid

Mu pojad Tõnn ja Uku õpivad Rootsis Uppsalas. Kui nad eelmisel aastal jõuluvaheajale saabusid, otsustasin neile midagi eestimaist pakkuda. Otsustasin silmude kasuks.

Et neid igal ajal müügil ei ole, leppisin turul kokku, et mulle teatatakse, kui silmud tulevad. Enne jõule heliseski telefon.

Läksin turule ja küsisin müüjalt: «Palun üks kilo silmusid!»

Lahke turumüüja ütles: «Kui te juba sellepärast tulnud olete, võtke kolm kilo!»

Järgisin seda nõuannet.

Ei väsita teid jutuga, kuidas ma vingerdavaid silmusid mööda kööki taga ajasin, neid soolaga hõõrusin, röstisin ja marineerisin.

Kui oma kokakunsti pisut üleröstitud meistritöö lauale tõstsin, selgus, et keegi teine peale mu enda pole silmudest huvitatud.

Sõin siis ise. Heitsin kaaskondlastele etteheitvaid pilke ja tõstsin silmusid järjest taldrikule.

Möödus esimene püha, möödus teine ja kolmas, mina muudkui sõin silmusid. Vana-aastaõhtuks oli süüa jäänud üks, kuid suur ja rasvane silm.

Tõstsin selle taldrikule, aga siis jooksin kohe tualetti.

Jõulupost: kirjad mererannas

Ilus amet on detsembrikuus postkastil trepikojas: hoida ning anda edasi kullaseid kaarte ja häid soove.

Võin teile usaldada, et mul on veel üks postkast, mis asub Lääne-Saaremaal üksildases mererannas. See on looduslik postkast, paik, kuhu hoovused pudelposti kannavad.

1998. aasta detsembris leidsin sealt Saksamaa poisi Yanniku kirja limonaadipudelis, kaks aastat hiljem Rootsi tüdruku Martina läkituse, samuti limonaadipudelis. Mida kenamat võiks veel jõuludeks tahta kui merelainete kingitud sõprus.

Nüüd me kirjutame. Et rannapostkasti on mul Tartust kauge vaatamas käia, saadavad Martina ja Yannik jõulutervitused tavalise postiga. Yannik on kümneaastane, tema saadab mulle pakiga šokolaadist autosid. Martina on pisut vanem, tema saadab pastapliiatseid, millel on tema isa ettevõtte sümbol. Martina isal on Stockholmi lähedal traktoritöökoda.

Jõulukingitus: sära koera silmis

Keda ma kingitusi tehes kindlasti ei unusta, on mu kõige parem sõber, Gibraltari laevakoera tõugu koer Saku.

Leian, et peni pole põrmugi kehvem olend kui inimene, mis sellest, et sõbral on saba.

Alati teen ma talle kingituse, ostan pisut kallimat koeravorsti, pakin selle ilusasse paberisse ja kirjutan Saku nime peale.

Kui pakijagaja jõuluõhtul koera nime hüüab, ronib loom rõõmust vänderdades laua või voodi alt välja.

Saku ei loe salmi, aga see-eest ta istub või isegi lamab, kui paluda. Mõnikord on koer meelitamise peale kingituse saamiseks isegi natuke ulunud.

Etteaste läbi, võtab Saku oma paki hambu ja ronib sellega peidupaika maiustama. See peidupaik asub minu voodi all.

Lisaühik: kuidas minust mulk sai

Elasin päris vanaks arvamisega, et mulgid on natuke imelik rahvas. Olin kuulnud, et mulgid mõtlevad liiga palju raha peale ja on kitsid. Sõbrad rääkisid, et sõna «mulk» tuleb läti keelest ja tähendab topakat.

Kui mu Helme kihelkonnast Tõrva lähedalt pärit ema ostis paar aastat tagasi terve kuhja Mulkide Seltsi välja antud «Mulgi almanakke», taipasin ühekorraga, et olen isegi mulk.

Nüüdseks olen teada saanud, et Helme mulke kutsutakse undrukumulkideks. Niisiis, see ma olen.

Nüüd kiidan mulke ja iseäranis Helme mulke. Räägin sõpradele, kuidas ma emaga väikese poisina Mulgimaale sõitsin.

Tullime Roobe kõrtsi man bussi pealt maha, lätsime raasike maad ja sis olli mõtsa takant nätä emä kodutalu. Emä nakas sis mulgi kiilt kõnelema: «Näe, sann suitses! Tuli om sanna ahjun! Kae, emä om sanna man, valge rätt paistüs!»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles