IDEALISTLIKUD VÄÄRTUSED on Eesti poliitikas kaotaja pool. Teisiti ei saa praegust poliitilist reaalsust kirjeldada. Res Publica hävitas selle, millega ta ise võimule tuli — idealismi. Rahva lootus ideede võidukäigule pani paljud valima kõlavate lubadustega uustulnukat.
Idealism jääb selles mängus kaotajaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis tegelikult on juhtunud? Tallinna võimuvõitluses kõlbas kasutada kogu põlatud musta poliitika arsenali. «Faktulinit teha» muutub ilmselt samuti väljendiks nagu ennesõjaaegne «tupitsa tegemine».
Tegelikult tehti faktulinit kogu Eesti poliitikale. Selles asjas ei olnud üldse võitjaid. Kaotajad olid nii näilist märtrikrooni ihkav Keskerakond kui ise ennast võitjaks pidav uus võimuliit. Kaotajaks jäävad ka need erakonnad, sotsiaaldemokraadid nende hulgas, kes asjaga sugugi seotud ei olnud.
Ennekõike sai aga hoobi valija. Järgmine kord jäävad ilmselt paljud seda ladinaameerika seebiooperi sugemetega odavat pornofilmi meenutavat vaatemängu tülgastunult jälginud kodanikud valimispäeval lihtsalt koju. Ja mis õigusega saavadki poliitikud neile selle eest etteheiteid teha?
RES PUBLICA on teinud kõike, mida lubas, ainult tagurpidi. Seejuures on Tallinna võimu ostmine köömes võrreldes pettusega, mis riigi tasandil valijatele korraldatakse.
Lubati suurendada valijate ja parlamendiliikmete osa ning rõhutati avalikkust ja demokraatlikkust. Nüüd ei vaevuta opositsiooniga väitlema isegi viisakusest demokraatliku traditsiooni vastu.
Süda läks soojaks kuulates parlamendikolleeg Mihhail Stalnuhhini tunnistust Riigikogu kõnepuldist, et ta igatseb tagasi kunagise kolmikliidu aegu. Ehkki ka toonane võimuliit käitus vahel teerullina, peeti siis parlamendis debatte, opositsiooni ettepanekuid ei hääletatud lihtsalt ja sõnatult maha.
Neid austati vähemasti nii palju, et anti võimalus väidelda ja üritati oma positsiooni õigsust tõestada.
Nüüd oleme aga seisus, kus ka võimuliitu kuuluvad kolleegid kõnelevad piinlikkustundest, millega nad hääletavad komisjonides ja parlamendisaalis oma valimislubaduste ja südametunnistuste vastu.
EHE NÄIDE respubliklikust demokraatiakäsitlusest oli hiljutine parlamendihääletus selle üle, kas kaheksale Riigikogu liikmele, kes fraktsioonidesse ei kuulu, anda mõni fraktsioonidega sarnane õigus. Sotsiaalliberaalid ei soovinud ju palju: tööruumi, kus ühiselt koosolekuid pidada ja konsultanti, kes aitaks rahvaesindajaid igapäevases paberimajanduses.
Et see aga murendaks parteide diktaati ja võiks anda nakatavat eeskuju ka õmblusist käriseva valitsuse juhtpartei liikmeile, hääletati ettepanek maha.
Lubati vähendada lõhesid ühiskonnas. Nüüd tegeldakse maksureformiga, mis jätab rikastele rohkem raha kätte ja teeb vaesed veelgi vaesemaks. Samas põhjendatakse näiteks paljulapseliste perede toetuste tõstmise võimatust rahanappusega.
Osavalt lõpetatakse puudega inimese hooldajatoetuse maksmine riikliku toetusena, ravikindlustusseadusesse kirjutatud ja järgmisest aastast rakenduma pidanud sõidukuluhüvitist ei tule. Ja nii edasi.
LUBATI teadmistepõhist majandust ja hariduse kvaliteedihüpet. Esialgu segased ja erisuunalised pisiinitsiatiivid hariduskorralduses on kasvanud selliseks, et ähvardavad üldhariduse päris segi pöörata.
Uue poliitika sildi all sooritati korralik petuskeem. Loodetavasti on kogu loos siiski ka midagi positiivset. Praegu näikse selleks olevat õppetund poliitikuile, valijaile, arvamusliidreile ja uut erakonda püsti upitanud ärieliidile.
Sellised eksperimendid on ohtlikud. Sotsiaaldemokraatide arvates on kõige suurem oht Eestile ideaalide ja suurte edasiviivate ideede taandumine. Loodetavasti teeme sellest kõik omad järeldused. Pealegi on õppimisvõime positiivne nähtus.