Lavastaja ja õppejõud Kalju Komissarov ütleb, et tänavune sügis on nagu hullumaja: kõik on hunnikus — lavastamine Rakveres ja Viljandis, semestri algus akadeemias ja ei tea mis kõik veel.
Rahutu Kalju Komissarov lavastab ja otsib vastuseid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui nüüd see eesseisev nädal mööda saaks, peaks elu jälle normi minema,» unistab mees.
10. septembril esietendus Rakveres Urmas Lennuki kirjutatud ja Kalju Komissarovi lavastatud «Boob teab». See on Eesti Näitemänguagentuuri eelmise aasta näidendivõistluse võidutöö — elutark ja kibedavõitu lugu armastusest ja vastutusest.
Komissarovi «Boob teab» Rakvere Teatris on sellele näitemängule juba kolmas versioon, sest kevadel esietendus see Tallinna Linnateatris ja hiljuti ka Raadioteatris.
Kui ajakirjanduses ilmunut uskuda, peetakse Komissarovi tööd Lennuki näidendi sügavaimaks lavaversiooniks, niisuguseks, mis pakub rahutuid mõtteid ja äratundmisvalu.
Ugala proovisaalis on praegu aga kuulsa prantsuse kirjaniku Jean Anouilh’ näitemäng «Orkester». See on irooniliselt südantlõhestav sissevaade naismuusikute ellu, ühtaegu hell ja jõhker lugu, täis keerukaid suhteid.
«Orkestri» lavaletoomine on praegu närvilises järgus ja lavastaja läidab küsimustele vastamise ajaks sigareti.
«Umbes 30 aastat tagasi juhtus nii, et ma sattusin soome telkarist kahel päeval järjest vaatama kahte filmi,» teeb Komissarov oma seisundi paremaks mõistaandmiseks pikema sissejuhatuse. «Üks oli Fellini «8 1/2» ning teine dokumentaalfilm ühest jaapani perekonnast, kes hakkas oma esivanematele külla sõitma. Need esivanemad elasid Jaapani kõige põhjapoolsemas osas ja sinna jõudmiseks tuli perekonnal läbida kogu riik, nii rongi kui praamiga ja üle kõikide saarte.»
Mis on kunst?
Komissarov tõmbab mahvi ning jutustab edasi.
«Ja korraga kristalliseerus mulle välja üks probleem, millele ma ei ole tänase päevani lahendust leidnud: mis see kunsti funktsioon õieti on? Kas kunstniku ülesanne on avada meisse peidetud, sügavale maetud ja tõrjutud maailm ning tuua sealt välja mingisuguseid peegeldusi, vabanemisi ja äratundmisi ehk kõik see, mida õpetab Fellini maailm? Või ei ole üldsegi vaja kolida neisse alateadvuse mateeriatesse ning kõige olulisem on näha poeesiat selles kõige lihtsamas ja inimlikumas elus?»
Need on need kaks heinakuhja, mille vahel Kalju Komissarov kogu oma elu kepselnud on.
Rakveres lavale toodud «Boob teab» on tollest eespool kirja pandud jutust too jaapani näide, Ugala proovisaalis olev «Orkester» aga Fellini näide.
«Boobi maailm ei ole keeruline, pigem nagu hambapesemine — sellega saan ma hakkama,» jätkab Komissarov. «Aga «Orkestrit» tehes ma end kõige paremini ei tunne. Ma olen roninud purki ega tea, mis sealt välja tuleb. Ometi olen ma valmis proovima.»
Komissarov läidab uue sigareti ja ohkab.
«Ja kas see minu jutt nüüd publikus huvi peab äratama, seda ma ei tea. Keegi võib ju öelda, et härra Komissarov, need on teie isiklikud asjad, mida te siin ajate...»
Külalislavastaja oma kodus
Kalju Komissarov on oma koduteatris Ugalas külaline ega ole siin tükk aega midagi lavastanud. Viimane töö oli lastetükk 2001. aasta jõuludeks «Ka klounidel on jõulud».
Aga 15 aastat tagasi lavastas Komissarov Ugalas sama autori, Jean Anouilh’ «Becketi ehk Jumala au». Selle järel oli ta asjaolude tahtel 13 kuud Viljandi teatri peanäitejuht. Tema lavastatud «Rummu Jüri» tõi publiku vahepeal hõredaks jääma kippuvasse saali tagasi.
Komissarov on Vene ajal 12 aastat Eesti Riiklikku Noorsooteatrit juhtinud ning 11 aastat Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri juhataja olnud. Praegu on ta Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna juhataja.
Nende kõikide juhtimiste meeldetuletamise peale krimpsutab Komissarov nägu.
«Ausalt öeldes ei ole mul ammu enam ambitsiooni midagi juhtida,» ütleb ta tõsiselt ja põrnitseb pisut. «Kui me oleme siin akadeemias oma magistriõppe käivitanud, on minu programm täidetud ja ma loodan, et ma pääsen ka sellest juhtimisest.»
Jääb õpetajaks
Komissarov tuletab meelde, et ta on 58-aastane, mees, kes ei ole enam oma esimeses nooruses ja värskuses. Tema ambitsioon olevat pääseda pensionile, et hakata siis tegelema nende asjadega, mis muudkui seisavad ja ootavad.
«Mul on ehk oma viis raamatut arvutis pooleli. Oleks vaja üht vaba semestrit, et need ära vormistada,» lausub ta.
«Ei, need pole memuaarid, seda kindlasti mitte,» rõhutab Komissarov seejärel. «Need on niisugused erialaga seotud materjalid. Ma olen viimased kümme aastat väga palju tegelnud psühholoogiaga, lähtudes lavastamisest, näitlemisest ja kõnest. Neist võiks kasu olla nii näitlejatel kui lavastajatel ja üliõpilastel. Lisaks peotäis tõlgitud asju.»
Niisiis on Komissarovi ambitsioon olla õpetaja.
«Jah, niikaua kui veel jõudu on. See ongi mu põhitöö olnud need viimased aastad,» jääb ta lõpuks nõusse ja rahuneb.
Lavastus
Jean Anouilh’ «Orkester».
Lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Krista Tool, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov ja liikumisjuht Oleg Titov.
Näitemängu peategelased on ühe sanatooriumi naistantsuorkestri liikmed, kelle igaõhtune töö on puhkajaid lõbustada. See on irooniliselt südantlõhestav sissevaade naismuusikute ellu, ühtaegu hell ja jõhker lugu, täis vastatud ja vastamata tundeid.
Osades võib näha Ugala veetlevaid daame, ainsa meesatleedi ja unetute ööde paleusena lisandub neile Aarne Soro.
Esietendus on 30. oktoobril.