Ugala palus oma sõnakad kriitikud rahva sekka

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Läinud reedel kutsus Ugala oma uuslavastuse «Terrorism» kontrolletenduse puhul külla kahe lähima sõpruskonna esindajad: aktiivsemad piletilevitajad ja teatrikriitikud.

Peab tunnistama, et tegemist oli isevärki ettevõtmisega. Teatraalid jagunevad otsekui kolme gruppi: teatritöötajad, publik ja kriitikud. Ning ega nad omavahel just sageli kokku saa.

Teatritöötajad toovad ühiste pingutustega lavastuse välja. Publik tuleb ja vaatab. Kriitik tuleb ja vaatab ka ning pärast kirjutab lehes, mida nägi või vastupidi — ei näinud.

Teatritöötajad loevad ja kiruvad: jälle pole neist aru saadud! Publik loeb samuti ja on vahel ka nõutu: kas kirjutatakse ikka sellestsamast tükist, mida temagi vaatamas käis või millestki muust? Võimalus neil pooltel omavahel dialoogi astuda on minimaalne.

Hooaja künnisel tekkiski teatris mõte, et laseks õige need grupid kokku ja vaataks, mis saab. Kas nad mahuvad ühte ruumi ära või mitte?

Ugala saatis üleskutse kümnele teatrikriitikule. Neli neist vastas jaatavalt ja tuli sõnakalt kohale. Need olid Andres Keil «Postimehest» ning kriitikuina vabakutselised Rait Avestik, Enn Siimer ja Alvar Loog. Viimase kahe teatriarvustusi on rõõmustavalt tihti kohata ka «Sakala» veergudel.

Etenduse lõppedes istutati kriitikud teatrimaja fuajeesse paigaldatud arvutite taha ja paluti äsja nähtu kohta 20 minuti jooksul panna kirja välkarvustus.

Selgus, et kriitikute professionaalsuses pole põhjust kahelda. Nappide minutitega ja ilma mingi ettevalmistusajata sündis neli eriilmelist arvustust ning «Terrorism» leidis juba enne oma esietendust tõsist vaatlemist, mis lähtus nii tekstis sisalduvatest probleemidest kui näitleja- ja lavastajatöödest. Tigedat ärapanemist ei tulnud ja kindlasti polnud see pelgalt viisakusest või häbelikkusest tingitud. Lavastus andis võimaluse sisukaks aruteluks.

Teatri juht Peeter Tammearu luges kõik tekstid kohal viibinud publikule ja näitetrupile ette ning mädamunad ei hakanudki lendama. «Terrorismi» trupp sai esimese tagasiside värskele lavastusele ja publik võimaluse kaasa või edasi mõelda.

Tuli välja, et need kolm leeri polegi vastandlikud ja vastastikune mõistmine on täiesti võimalik.

Andres Keil

Kellele seda tükki siin ja praegu, Ida-Euroopa kolka väikelinnas vaja on? Kas seda üldse vaja on peale selle, et noor trupp ja lavastaja saavad nõudliku materjaliga kätt harjutada?

Väidan: on vaja. See on noorsooteater. See on tükk noortele. Lihtne, liikuv ja kuratlikult olulise sõnumiga. See näitab sind ja sinu ema ja sinu isa töökaaslasi. See näitab seda, mis on. Annab äratundmise.

Enn Siimer

«Terrorism» on lavastus, milles tunneme end ära. Tunneme ära inimeste ja maailma muutuse. Tunneme end ära ja naerame selle üle. Mitte sellepärast, et see lõbus oleks — kõik see, mis laval toimub, on julm ja kohati isegi jõhker. Me naerame just äratundmist, mis avaldub inimsuhete ja karakterite, teinekord ainult žestide kaudu. Ja selle eest peame olema tänulikud näitlejatele ja lavastajale. /.../

On isegi paradoksaalne, et inimeste ja maailma heitlikkusest ja julmusest räägib lavastus just nimelt psühholoogilises võtmes. Samas tundub see olevat ainuvõimalik, et inimesed, vaatajad ise tunnetaksid selle kaudu, mida nad teistele inimestele teha võivad.

Alvar Loog

Särava koomikutalendiga Priit Võigemast pole lavastajatoolis kergemat teed läinud: lavastus on küll naljakas, ent samal ajal emotsionaalselt ebameeldivaim neist, mida siinkirjutaja 20 aasta jooksul Ugala laval on näinud.

Näitlejate tööd vaadates näib, et Viljandi teater on nooremas kollektiivis suutnud luua töömeeleolu ja üksteisemõistmise, mis on sarnased Von Krahli omadega. Ka nimetatud lavastuse temaatika kisub üha rohkem Von Krahli suunda. Kas tõesti on nihkumas kogu kaanon? Tahaks väga loota

Rait Avestik

Lavastaja on vist normaalne. Mõtlen seda, et oma esimese lavastusega, võiks arvata, tahetakse kedagi-midagi raputada-vihastada. Nii sisu kui vormi lõhkuda. Priit Võigemast kutsub aga hoopis normaalsusele. Nii võib lavastaja töö isegi kedagi paremaks muuta...

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles