Ilor Tamm pääses Sinimägede lahingutest ühegi kriimuta

17-aastane Viktor Tamm tegi läbi Sinimägede lahingute õudused. Praegu elab 77-aastane mees Kanadas Ilor Tamme nime all.

Ta on Toronto Eesti Võitlejate Ühingu esimees ning Torontos väljaantava eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate ajalehe «Võitleja» majandusjuht.

Ilor Tamm, miks vahetasite oma nime?

Sain jaanuaris 1945 Varssavi all haavata, kui meid, Neuhammerisse kogunenud eestlasi, oli venelaste vastu rindele paisatud. Mind viidi ühte Lääne-Saksamaa haiglasse, mille vallutasid prantslased. Meist said nende sõjavangid.

Augusti algul tulid Vene ohvitserid, et meid kui Vene kodanikke välja nõuda. Sain kohe aru, et mind ootab sel juhul Siber, ja põgenesin Ameerika tsooni. Et pääs ikka kindel oleks, võtsin endale eesnimeks Ülo ja sünniaastaks 1934. Tegelikult olen sündinud detsembris 1927.

Venezuela tähestikus aga ü-tähte pole. Seda, kust r-täht eesnime lõppu tuli, ma ei teagi.

Te olite Sinimägede lahingute ajal alles 17-aastane.

Jah. Meid läks korraga vabatahtlikult venelaste vastu sõtta kolm semu: mina, minu tädipoeg Harri Annus ja koolivend Kalju Plink. Pidime selleks end mõne aasta vanemaks valetama.

Kalju langes septembris 1943 Novgorodi all ja tädipoeg 8. märtsil 1944 Auvere külas paarikümne meetri kaugusel oma kodumajast.

Olin üks neist, keda Narva alla Riigikülla venelaste dessandi vastu saadeti. Venelased olid väga uhked, et neil dessant õnnestus. Aga maaletulekul tapsid nad tääkidega kõigepealt naise ja tema rinnalapse. Hiljem pani Nõukogude riik sinna monumendi «Au langenud kangelastele!».

24. juulil 1944 anti meile teada, et tõmbame end tagasi Sinimägede joonele, aga venelased ründasid 25. juuli varahommikul ootamatu jõuga just meie pataljoni. Kaotasime esimese tunni jooksul vene kahurväetule läbi, mida toetasid eestlastest laskurkorpuslased, 60 protsenti meestest.

Meie, kes me ellu olime jäänud, panime taganedes ikkagi venelastele vastu. Õhtul kästi ühe küla all laskepesad kaevata, kuid järgmisel hommikul anti uus käsk taganeda Sinimägedesse. Meie pataljonist jõudis Sinimägedesse lastekodu juurde vaevalt poolsada meest.

Osa võitlejaid oli jäänud relvadeta. Minul seda probleemi polnud: olin Riigiküla all võtnud venelaste püstolkuulipilduja ning tänu sellele ei lõppenud mul laskemoon, sest seda sai langenud venelaste käest.

Järelikult polnud teil Sinimägedes midagi head oodata.

Venelased üllatasid meid sellega, et olid juba õhtupoolikul oma kahurite ja muu värgiga meil järel, ning kahurid andsidki hirmsa turmtule. Taganesime jällegi võideldes. 26. juulil õnnestus neil pool Lastekodumäge enda kätte võtta.

Sinimägedes on nimelt kolm kuplit. Üks on Lastekodumägi, kus olid varem elanud vanemateta lapsed. Teist kuplit kutsuti siis Põrguaugumäeks, praegu nimetatakse seda aga millegipärast Grenaderimäeks, ning kolmas oli Tornimägi.

27. juuli hommikul ründasid venelased peamiselt hollandlasi. Need hävitati vist küll viimse meheni. Taanlased ja 47. rügemendi mehed tahtsid Lastekodumäge tagasi võtta. Sellest kujunes hirmus verine lahing. Langenuid oli väga palju.

Seda pilti on võimatu unustada. Sinimägedel kasvas varem ilus mets, lahingutes sai sellest puude kalmistu, langenute tohutust arvust ei maksa kõneldagi.

Venelaste ülevõim oli suur, sest neil oli palju tanke, aga meie poolel võitlesid mehed imelise jõuga. Sinimäed olid vist ainus koht, kus hollandlased, taanlased, eestlased, norralased ja sakslased, isegi rootslased võitlesid ühiselt kommunismi vastu. Küsimus oli, kas meie või nemad.

29. juulil oli olukord kriitiline. Venelased tulid lennukitega pommitama ja kahurid lasksid ning sakslased pommitasid omakorda. Muld lendas nii, et päikest ei näinud. Üks poiss küsis, kas me oleme veel inimesed. See oli käsikähmluse päev. Ja laibad läksid haisema, sest ilm oli väga kuum.

Järsku ilmusid siit ja sealt Saksa tankid ning Vene tankid hakkasid õhku lendama. Ootamatult ilmus kapten Paul Maitla ja ütles: «Poisid, kas nüüd või mitte kunagi.»

Tema jooksis ees ja meie läksime pealetungile. Meie moraal oli sel hetkel kõrge ja venelasi langes nagu puuseemneid maha. Võtsime Põrguaugumäe ära ja langenuid meil polnudki, küll aga sai mitukümmend inimest haavata. Lastekodumäe vallutamiseks meil paraku jõudu ei jätkunud.

Raske on kirjeldada, mida me nendes lahingutes tundsime. Muidugi oleks see kõik võinud olemata olla. Aga me olime noored isamaalased ja me võitlesime oma kodumaa eest.

Mida teate vaenupoolte kaotustest?

Minu teada kaotasime Sinimägedes koos sakslaste, norralaste, taanlaste ja hollandlastega kuni 12 000 meest, venelased kaotasid aga 170 000 võitlejat. Venelased ise on rääkinud, et Uue surnuaia monument määratleb 15 000 maetu asukoha ning Lasteaiamäe ette on sängitatud 40 000 meest. Hiljem oli kolhoos ehitanud sellesse kohta sealauda.

30. juulil üritasid venelased uuesti rünnata, kuid et nende kaotused olid olnud väga suured, suutsime neid raskusteta tõrjuda.

Mina jäin Sinimägedesse 8. augustini. Seejärel saadeti mind Männikule saabunud soomepoistele relvi õpetama.

Kus te haavata saite?

20. augusti paiku sõitsin koos soomepoistega Tartu taha ja läksime juba järgmisel päeval rünnakule, minul veel tundmatu kuulipilduja. Lõime venelased Pupastverest ja Nõost välja ning liikusime kuni Kärevereni. Kõrval oli politseipataljon, kes hävitas seitseteist Vene tanki. Meil polnud tankirusikaid.

Seejärel viidi meid Luunja silla juurde. 17. septembril forsseerisid venelased Emajõe. Sain venelaste kahurimürsust haavata ning nii sattusin Breslau haiglasse.

Novembris 1944 saadeti mind Neuhammerisse, kus oli juba ees 10 000 eesti meest, ning seal omakorda staapi: kolonel Saarsen tahtis teha salaluureüksust. Olin nõus ning juba õppisingi langevarjuasjandust, kui venelased olid Varssavi all rinde läbi murdnud ja meid läkitati sinna vastu.

Sain kohe esimeses lahingus haavata ja minu sõda lõppes haiglas prantslaste sõjavangina. Seejärel teenisin kaks aastat Ameerika sõjaväeüksuses.

Kuidas Venezuela teid vastu võttis?

Algus oli ikkagi väga raske, sest hispaania keelt ma ei mõistnud ja seal polnud kellegi asi, kuidas elasin. Tegin juhutöid. Kord läksin äsja avatud kaubaärisse tööd küsima ning vastu sattus Ameerika sõjaväe leitnant, kes mu ära tundis. Ta soovitas mul astuda ülikooli ja õppida majandusteadust. Ta muretses mulle ka töö ja kokkuleppe, et kooli eest maksab kompanii, kui lõpetamise järel teenin seda viis aastat.

Esimesed kaks aastat olid väga rasked: päeval tööl ja õhtul koolis, keelgi võõras ja palk ka väike. Käisin veel ehitamas, et saaks inimese moodi elada.

Kui ülikool oli lõpetatud, sain samas firmas ühe äri juhatajaks. Siis oli juba palka ja kõike. Seda valusam oli mõelda relvavendadele, kes Siberis vaevlesid.

Olen olnud kaks korda abielus. Esimene abikaasa kinkis mulle viis ja teine kaks last. Mõlemad naised viis haigus. 1984. aastal läksin laste järel Torontosse elama. Mul on Kanada kodakondsus, Eesti oma kahjuks pole, kuigi olen terve elu mujal elades ka Eestit teeninud.

Te käite sageli Eestis.

Olen käinud Eestis 1991. aastast saadik igal aastal, välja arvatud 2003. aasta. Olen ehitanud Vaivara surnuaias mälestusmüüri, kinkinud Kaitseliidule lippe ja toonud skautidele raha, et nad oma mälestusmärke saaksid püstitada. Ka Viljandis olen sageli olnud.

Seekordse tuleku üks põhjusi on muidugi Sinimägede lahingute 60. aastapäev ja sel puhul Olgino rahvamajas korraldatav ajalookonverents, kus ettekande pean. Lähen ka 31. juulil Sinimägedesse sõjameeste kokkutulekule.

Venezuelas ja Columbia ajalehtedes avaldasin eelnenud aastate vältel Eesti saatuse kohta vähemalt viissada artiklit. Torontos aga anname kahekesi välja ülemaailmset eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate ajalehte «Võitleja». Majanduslikult on seda järjest raskem teha. Tänavu on ilmunud kaks kaheksa lehekülje suurust numbrit. «Võitlejal» läheb 53. aastakäik.

Tagasi üles