Sõbrad ja vaenlased
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«KES EI OLE minu sõber, see on minu vaenlane.» Kas see ei kõla hirmuäratavalt? Kümnetes ja kümnetes kontaktides, mida päev võib meile kinkida, on ju võimatu kõigile ulatada sõbrakätt, kõigile osutada sõbrategu. Kas tõesti olen ma seetõttu nende inimeste vaenlane?
Võimalik. Ent kui kuskil on keegi, kelle eluline vajadus on olla ümbritsetud üksnes sõpradest, nii et sõbraks mittekvalifitseerumise korral on inimene talle vaenlane, keegi, kes mõõdab halastamatult iga teda otse või kaude puudutavat sõna, tegu või otsustust, siis tunnistan ausalt, mina ei soovi küll mis tahes meelitustele või ähvardustele vaatamata tolle isendiga tegemist teha.
KÜLLAP ON TEGU komplekside küüsis vaevleva bütsantsliku lihaga, kellele on ühtmoodi võõrad nii inimlik väärikus kui lääne tsivilisatsiooniga lahutamatult seotud vabaduse ja võrdõiguslikkuse mõiste. Küllap too tegelikult ei teagi, mis on sõprus. Vaevalt tal sõpru ongi.
Paraku kujundab ka sellise eliidi maailmavaade ühiskonna käitumisjoonist. Ka siis, kui see juhindub loo algul tsiteeritud, vanadest aegadest pärit sentensist.
Erakondadele, mis peaksid igapäevaselt täitma kodanikuühiskonda loovat ja tsementeerivat rolli ning kus kõik pingutused peaksid olema suunatud institutsioonide koostöö tõhustamisele, on selline mustvalge häälestatus mõistagi võõras ja kohatu.
Kõik me oleme viimasel ajal tunnistajaks, millisesse sisemisse kriisi võib langeda erakond, kus omavahelised suhted on allutatud printsiibile «Suur Isa versus kuulekas liikmeskond» ja mis seetõttu paistab pigem sõprus- kui erakonnana.
Kuid põhimõttele «Kes ei ole minu sõber, see on minu vaenlane» on allutatud ka lõviosa meie veel lapsekingades erakondade vahelisest läbikäimisest. Nii devalveerub seegi roll, mida erakonnad ühiskonnas täidavad. Kahvatub ka see, mida erakonnad vaatamata omavahelisele nääklemisele siiski teevad.
Neid, kes sõprust teeseldes kedagi kardavad või kummardavad, peab kardetav tegelikult homset silmas pidades ise kartma kui kõige laastavamavat kahjutuld.
Pealegi, halvim liik vaenlasi olevatki just kiitjad.