Kolmapäevasel pressikonverentsil ütles töötukassa juht Meelis Paavel, et asutuse ennustuse järgi võib töötus hakata kahanema alles järgmise aasta teisel poolel. Prognoosile lisab mõru maigu teadmine, et 2010. aasta pole veel oma esimese kuugagi lõpule jõudnud.
Aastavahetusel kõlanud arvamused, et juba märtsis võivad selles valdkonnas asjad paremaks pöörduda, on osutunud liiga optimistlikeks. Oma tõetera neis siiski peitus, sest ka töötukassa arvates jääb töötute hulk kevadel selleks ajaks saavutatud tasemele püsima.
Tõeterast pipratera teeb aga tõik, et kui praegu on töötuks registreeritud 88 218 inimest, siis märtsiks on see näitaja ennustuste kohaselt 92 000. See tähendab aga, et veel neli tuhat Eesti peret võivad lähikuudel halva sõnumi osaliseks saada.
Hirmutab ka pikaajaline töötus. 40 000-ni on kasvanud nende inimeste hulk, kes on teenistuseta olnud aasta või enamgi. Niisugusesse seisu sattunuil on kõige raskem, sest elu on näidnud, et just pikaajalistel töötutel on uuesti otsa peale saada keeruline.
Ainult halvale keskendudes ja halades süvendame hädaorgu veelgi. Pealegi võib hoolikalt otsides alati leida ka üht-teist lohutavat. Näiteks kindlasti on neid inimesi, kes saavad oma lähedastele peagi öelda häid teateid. Töötute arvu püsimine ei tähenda, et sellesse seisu on poolteiseks aastaks määratud täpselt ühed ja samad inimesed.
Silmas tuleb pidada sedagi, et kui niinimetatud tavalistel aastatel võtab ennast töötukassas arvele vaid pool teenistuseta jäänud inimestest, sest teine pool loodab kiiresti taas palgale pääseda, siis praegu registreerib ennast ametlikult töötuks kolmveerand tegelikest töötutest. Püsivat igakuist ametlikku sissetulekut pole umbes 105 000 Eesti elanikul.
Kahjurõõm pole muidugi ilus ja seda ei taha tunda keegi meist, kuid ehk on lihtsalt lohutav teada, et me pole töötuse määra poolest oma 13,4 protsendiga Euroopa esimesed. Sellest kohast lahutavad meid hispaanlased ja lõunanaabrid lätlased.