Ramo Pener: Mida on väärt haridus?

Ramo Pener
, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ramo Pener
Ramo Pener Foto: Erakogu

TRADITSIOONILISE mõtteviisi kohaselt on väärtust vaid neil inimestel ja asjadel, kellest või millest on silmanähtavat ja käegakatsutavat kasu. Väärtustatakse seda, mida saab mõõta ja kaaluda.


On ju tõesti põhjust nii tegijal kui tarbijal rõõmustada, kui on kerkinud kaunis ärihoone, klaasist pilvelõhkuja või Solarise stiilis vabaajakeskus. Me näeme, et millegi olulisega on hakkama saadud, raha on otstarbekalt kasutatud, hoone fassaad ilmestab linnakeskkonda ning sees pakutakse nii teenuseid kui meelelahutust.



MATERIAALSETE väärtuste loomise vajalikkuses ei kahtle keegi. Saab käia linte läbi lõikamas ja kooris «Tehtud!» hõiskamas. Inimesed, kes midagi nähtavat ja käegakatsutavat valmis saavad, väärivad imetlust ning nende tegevus õigustab suuri rahasüste.



Milline tarbimisväärtus on aga põhikooli- või gümnaasiumilõpetajal? Seda vist  polegi. Meie lapsed kulutavad üheksa või kaksteist aastat koolimaja uksi ja pinke, aga lisaväärtust sellega ei kaasne. Kas me toodame siis haridusehõngulist euroõhku?



PESA- JA alusharidus on isiksuse kujunemisel äärmiselt tähtsad. Sageli lükkavad vanemad 1. septembril koolimaja uksest sisse võsukese, kes vaimses mõttes veel kaela ei kanna ja kelle lastetuba on vaat et olematu. Kodu rolli inimese arengus ei asenda paraku keegi. Ja seda hällist hauani.



Mõnikord jõuab laps kooli emotsionaalse praagina, haige meelega, ebaküpsena. Sellest hoolimata tuleb hakata tema hinge vundamendikive ükshaaval vaimse sidusainega müüriks laduma.



Tooraine peabki olema toores, aga pöördumatult kurb on, kui see materjal on lootusetult kõveraks väänatud või on sidus­aine kipsiks kivinenud.



Tavakool ei saa ise algmaterjali valida, teri sõkaldest eraldada ja koorekihti endale kaapida. Eliitkoolid kahjuks sordivad endale parima ja kvaliteetseima toormaterjali välja, et siis oma kõrge õppekvaliteediga eputada.



KUI ANALÜÜSIDA õpetajaameti mainet, õpetaja tööpanuse ja -tasu suhet, on selge, et riigikogu, valitsus ja omavalitsus ei soovigi panustada ja investeerida hariduse kvaliteeti. Mõni nimekas Eesti kõrgkool on väitnud, et üldhariduses on valmistatud praaki ning tema ei suuda seda halba tööd enam kuidagi siluda ega parandada.


Kergem on ju süüdistada ja kiruda.



MINA EI SOOVI maalida sünget pilti ega ka heleroosat unistust. Kirjeldan üksnes olukorda. Koolilõpetaja ei tea ega oska suurt midagi. Tööd teha ta ei viitsi, peret luua ei julge ning arusaamine elu põhiväärtustest ja seostest puudub. Säärase taustaga inimesel pole tööjõuna mingit väärtust. Teda ei soovi endale äri- ega erasektor.



Niisiis: koolilõpetaja tarbimisväärtus on nullilähedane.



Sellest tulenevalt on mõistetav, et keegi pole huvitatud õpetajate raske ja vahel lausa meeleheitliku töö väärtustamisest — osutub ju nende pingutuste vili üldjuhul väärtusetuks ja kasutuskõlbmatuks.



PEAGI PÄRAST Eesti iseseisvuse taastamist sai selgeks, et õpetajad tegelevad tänamatu asjaga ja suuresti missioonitundest. See kestab praeguseni.



Kas siis Saksamaa õpetajate panus on nii palju suurem ja töö kvaliteet nii palju parem kui Eesti õpetajate oma, et nende palk jääb 2500 euro kanti kuus? Selles kahtlen ma juba ammu ja sügavalt.



Loomulikult tehakse praaki igas sektoris. Seda tehti Solarise laekonstruktsioonide puhul ja tehakse koolimaja seinte vahel. Ja loomulikult tuleb ka igal õpetajal vastutada oma töö kvaliteedi eest.



Nagu öeldud, on tarvis hariduses heade tulemuste saavutamiseks alustada varakult. Riik peaks võimaldama noorel emal vähemalt lapse kolm esimest eluaastat koos temaga kodus olla, säilitades seejuures tema põhipalga. Kui poolteiseaastane lapsuke lasteaeda viia, ei saa turvalisest ja soojast pesast juttugi olla!



Laps jäetakse oma hirmude ja igatsustega keset olelusvõitlust üksi. Nii on võimalik omandada vaid oskust ulguda koos huntidega. Siit algab paraku isiksuslik kõveraks moondumine, sest ka parimad lasteaiatädid ei asenda ema ja isa armastust.



Kooli jõudes püüab noorukiks sirguv neiu või noormees oma olematut lapsepõlve pikendada kuni ülikoolini välja, sest ta on ilma jäänud olulistest suhetest, tähelepanust ja suhtlemisest. Koolis algab faktiteadmiste tampimine, mille juures pole aega ega ruumi noore inimese emotsionaalse ja vaimse poolega tegelda.



Psühholoogid, sotsiaalpedagoogid ja logopeedid suudavad tekkinud olukorda vaid mõnevõrra leevendada.



PROBLEEMIPUNTRA harutamiseks tuleb lõngaots üles leida pere- ja hariduspoliitikas. Koolide kehva väljundi üle nurisemine peaks asenduma riigimeheliku käitumisega, mille puhul pole enam ruumi röövkapitalistlikule klounaadile ega poolikutele tõdedele.



Aidakem diagnoosida ning peatada kala peast alguse saanud mädanemisprotsessi!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles