Vanaproua pärandas talu loomade abistamiseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesel jõulupühal siitilmast lahkunud loomasõber Edith Laiv pärandas oma isatalu Abja vallas koos maa ja metsaga Eesti loomakaitse seltsile, kirjutab «Postimees».
Tegemist on esimese sellise pärandamislooga Eestis ja pärijale on seatud ka ranged tingimused: maad ja metsa tuleb kasutada loomade huvides, metsas on jahipidamine keelatud, talu ümbritsevaid puid ei tohi maha võtta, sest need on koduks rändlindudele, ning talu peab säilima praegusel kujul.
Edith Laiv oli üks neist, kes asutasid 1987. aastal Tallinna loomakaitse seltsi, millest kasvas välja Eesti loomakaitse selts. Tema kodutalu asub Abja vallas. Muidu pealinnas elanud Laiv kolis tallu tagasi paari aasta eest.
Tema sõbrannad, samuti loomaarmastajad Mai Levin ja Luule Saat meenutasid, et Laiv oli oma maakodusse väga kiindunud ning loomaarmastuse oli ta pärinud just isatalust.
Loomakaitse selts pole veel otsustanud, mis Laivi isatalust ja tema kantud ideedest edasi saab. Et seal lähedal asub Nigula metsloomade taastuskeskus, siis on võimalik, et talust luuakse metsloomade ja lindude rehabilitatsioonikeskuse filiaal, aga võib-olla hoopis loodussõprade ja koduloohuviliste kokkutulekupaik, omalaadne Mulgi talukultuuri näidis või kõik korraga.
Loomakaitse seltsi esindaja Heiki Valner ütles, et pärandus näitab seltsi usaldusväärsust ning seab neile ka suure vastutuse. «Samuti peaks see panema inimesi mõtlema sellele, kui palju me külastame oma emasid-isasid ning kas ühel hetkel ei olegi nii, et 365 päeval aastas on meie lähedaste suurimad kaaslased vaid lemmikloomad,» lausus Valner «Postimehele». «Eriti nördima panevad juhtumid, mil lapsed tahavad vanemate surma järel üksi koju jäänud koerad-kassid meile tuua ega leia oma kodus ja südames vanemate lemmikutele kohta.»