RIIGIKOGU on heaks kiitnud tuleva aasta eelarve. Valitsusliidu hinnang sellele on ülimalt lootusrikas.
Kajar Lember: Eesti valitsusel läheb hästi, aga rahval tuleb edasi sipelda
31. detsember 2009, 11:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii et kõik oleks justkui hästi. Ent ehkki eelarve tähendab tõepoolest sammu eurotsoonile lähemale, on põhjust muretseda: eelarves puudub majandusarengu elavdamise võti. On vaid usk, et euro lahendab kõik probleemid.
Lausa koomiline on kuulda siit-sealt kostvaid arvamusi, justkui suurendataks mõne valdkonna rahastamist. Meediast jääb mulje, et väga hästi läheb just omavalitsustel ja põllumeestel, kes just nagu saaksid mingeid tulusid juurde.
Eriti pilkavalt mõjub säärane demagoogia seetõttu, et omavalitsuste eelarve väheneb tegelikult peaaegu kolmandiku. Ühtekokku miljardeid kroone jääb omavalitsuste kaudu inimesteni jõudmata.
OLEME OLUKORRAS, kus riigi suhtumist omavalitsustesse saab iseloomustada kõnekäänuga: lusikaga annab, kulbiga võtab.
Kõik omavalitsusüksused, olenemata suurusest, täidavad samu ülesandeid: korraldavad koolide, lasteaedade, huvikoolide, kultuurimajade, raamatukogude, muuseumide, spordirajatiste, hooldekodude ja tervishoiuasutuste ülalpidamist. Nad osutavad sotsiaalabi- ja hoolekandeteenust ning edendavad noorsootööd.
Lisaks ohjavad nad elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla- või linnatransporti ning peavad korras hoidma teed ja tänavad.
Tulumaksu vähema laekumise tõttu jääb omavalitsustel mullusega võrreldes järgmisel aastal saamata üle 2 miljardi krooni: 11,5 miljardit oli summa eelmisel ja 9,4 miljardit on see järgmisel aastal. Sellest 430 miljonit krooni võtab riik lihtsalt tugevama õigusega tulumaksumäära vähendades.
Eraldised tasandusfondist vähenevad 320 miljoni krooni võrra: eelmise aasta 1,43 miljardilt kroonilt 1,1 miljardile saabuval aastal. Siia tuleb lisada hariduskulude toetuse vähenemine 3,49 miljardilt 3,1 miljardile ja teederaha vähenemine 633 miljonilt 178 miljonile.
ISAMAALIITLASED ei väsi väitmast, et põllumajandusse suunatakse senisest rohkem raha. Nad jätavad aga targu mainimata, et suureneb vaid Euroopast tulev tugi ja meie riigi panus väheneb taas. See näitab valitsuserakondade suhtumist maaettevõtjatesse.
Kui lisame siia ühistransporditoetuste vähendamise, mis avaldub bussiliikluse hõrenemises, siis kõlavad need optimistlikud jutud nimetatud valdkondade rahastamise kasvust eriti absurdselt. Ainuüksi aktsiisidega võetakse rahvalt riigieelarvesse pool miljardit krooni ja kui näpuotsaga antakse tagasi, siis kiretakse, et raha anti juurde.
Senikaua, kuni usume libekeelsete liberaalide sõnavahtu ja anname neile ka valimistel toetuse, ei maksa lootagi inimesekeskset ja hoolivat poliitikat.
SELLE ASEMEL ET lahendada kuhjunud sotsiaal- ja tervishoiuprobleeme, elavdada ettevõtluskeskkonda ja majandusstruktuuri ning käsitleda regionaal- ja riigieelarveküsimusi tuleviku seisukohast, on valitsus takerdunud jätkusuutmatusse kärpepoliitikasse.
Juba mõnda aega oleme temalt oodanud kriisist väljatuleku plaani, kuid seda ei paista kõnealusestki eelarvest. Selle asemel et võtta midagi ette eelmainitud valdkondade hüvanguks ja edendamiseks, on valitsus jälle läinud kärpimise teed. Ja seda nii rahva, omavalitsuste kui riigi toimimiseks tähtsate struktuuride arvelt.
Kõige sellega kaasnevad sotsiaalsete lõhede süvenemine ja pingete kasv, mis ähvardavad kogu ühiskonna pankrotti viia. Valitsus ajab aga oma asja ja hoolitseb riigieelarves üksnes Maastrichti kriteeriumide täitmise eest.
Riigi mõte on siiski laiem: kõik peavad ellu jääma. Riigieelarvet, omavalitsuste eelarvet ja perekonna eelarvet tuleb vaadata ühtse süsteemina. Kõik kolm peavad tagama toimetuleku ja viima elu edasi.
MAJANDUSE elavdamise asemel lahendab valitsus eelarveprobleeme maksutõusude ja kõik-müügiks-stiilis poliitikaga. Käibemaksutõus ning mitme toetuse ja soodustuse kaotamine toovad küll riigieelarvesse 5,2 miljardit krooni lisa, kuid see raha tuleb eelkõige vähekindlustatute, laste ja põllumeeste arvelt.
Lisaraha toob ka bensiini- ja diisliaktsiisi tõstmine 18-19 protsenti kõrgemaks, nii nagu näeb ette Euroopa Liidu alammäär. Põllumeestele vajaliku eriotstarbelise kütuse aktsiis kujuneb aga sellest rohkem kui viis korda kõrgemaks: euroliidu praegune alammäär on 330 krooni tonni kohta, samas kui meil on see 1736 krooni.
Kodutarbijale on elektriaktsiis ligi viis korda ja äritarbijale koguni üheksa korda kõrgem kui Euroopa Liidu alammäär. Seega on vaja eraldada põllumeestele eelarvest kogu võimalik 270 miljonit krooni, mis praegu riigi lisatoetusest puudu jääb. Viimasel lugemisel on pisku lisaraha küll leitud, kuid sellega probleemi ei lahenda.
VAATAMATA sellele et päästeametile eraldati veidi raha juurde, on mure veel õhus. Päästeametit sunnitakse ikkagi päästjaid koondama. Seejuures soovitab siseminister igaühel ise maja valvata ja tulekahju puhuks ämbrid veega valmis hoida.
Kas pole sama lugu nagu gripivaktsiiniga, mille ostmine on igaühe enda mure. Uskumatult head soovitused riigimeestelt!
Tõsi, niisuguse eelarvega on ehk võimalik üle minna eurole, kuid selle hinda pean ma Eesti majandusele ja inimestele siiski liiga kõrgeks. Praegu oleme jõudnud olukorda, et suurel hulgal inimestel pole enam kroonegi, mida eurodeks vahetada. See on juba palju suurem mure, võrreldes muretsemisega, millal euro meie õuele saabub.
Tuleb tunnistada, et valitsus saab tõepoolest hakkama, rahvas aga peab siplema.