Juhtkiri: Libe lugu

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pärnu Postimees/Scanpix

Küllap teavad paljud naljalugu Florida mehest, kes Seattle’isse kolides vaimustub esimesest lumest ning kiidab seninägematu valge ilmaime ilu taevani. Ta lehvitab rõõmsameelselt sahamehele, kes tema äsja lahti lükatud õueväravasse taas suure lumevalli ajab, ning nurisemata kühveldab lõunamaalane valgeid hangi laiali. Nii mitu päeva järjest. Muidugimõista on lõpp ettearvatav, nii nagu ka sõnad, mida mees seitsmendal tuisupäeval läkitab nii sahamehe kui taevataadi poole.


Oleme ennast selles mehes ära tundnud nii heas kui halvas. Isegi kui lapsepõlve talverõõmud kipuvad ununema, jääb enamik täiskasvanuid kas või viivuks imetlema vaikselt langevaid räitsakaid või teeb käe valgeks, vormides sulailmaga lumepalli.



Neil hetkedel tõrjume meelest alateadvuses tiksuva maanteeõnnetuse hirmu, mõtte lumekoorma all murduvatest puuokstest ning ettekujutuse porist ja tulvaveest, milleks hanged kunagi kord saavad.



Teisipäevasest «Sakalast» võib lugeda ja vaadata pilte Viljandi lumememmedest. Soolise võrdõiguslikkuse nimel olgu öeldud, et ka lumemehi oli omajagu. Neid on vorminud mitmes vanuses ning eri rahvusest ja elualalt inimesed. Lumekujudest vaatab meile vastu talve lapsemeelne pale.



Lumerohkuse ja muutliku ilma varjupool avaldub aga nurinas lahti lükkamata ja libedate teede üle. Kes on kiilasjää peal mitmekümnesentimeetrises püdelas lumepudrus sumbanud või autoga kinni jäänud, tunneb ennast kui eespool mainitud anekdoodi tegelane seitsmendal päeval.



Hooldustööliste ja ilma sajatamisega käib kaasas küsimus, mis võis küll mõlkuda meie esivanemate peas, kui nad just sellise kliima ja kaamosega maanurga oma koduks valisid.



Meie ammuste eelkäijate ajaga võrreldes on palju muutunud. Kui meie vaarid piirdusid talviti hädapäraste talituste kõrval puulusikate ja juttude vestmisega, siis tänapäeval peame just talve tihedaks töö ja toimetuste ajaks. Loodus tuletab aga meelde, et paljudeks asjadeks tuleb rohkem aega varuda. Olgu tegu siis lapsele õueriiete selgaajamise või igapäevase töötee läbimisega.



Teinekord jõuab tasakesi tiksudes rohkemgi kui tormates.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles