Viljandimaa meeste odaviske rekordi omanik Risto Mätas on kahel viimasel hooajal olnud kimpus valu tegeva viskekäega. Suvel loodab ta aga edukalt staadionile naasta.
Rekordiomanik valmistub naasma
Pärsti valla sportlane on läbi teinud kolm küünarliigese operatsiooni, viimane neist oli novembris Soomes Joensuus. Uuest aastast tahab ta taas põhjalikult treenima hakata ja juba suvel oda üle 80 meetri lennutada.
Mätase senine parim tulemus 80.53 pärineb 2006. aasta sügisest Jaapanist.
Sellest on nüüd kuu aega möödas. Käsi on taastunud aeglaselt, ent praegu tundub kõik korras olevat. Loodetavasti paraneb see täielikult.
Kui lühidalt selgitada, siis tuli lõikus ette võtta sellepärast, et minu viskekäe küünarnuki närv oli liiga pingul ja see tekitas koormustel teravat valu.
Jah, kahel viimasel aastal pole olnud midagi rõõmustavat ette näidata. Viimane korralik hooaeg oli 2006. aastal.
Väike lootus tekkis tänavu, aga osaleda sain vaid ühel võistlusel ja seal tegin teisel katsel taas käele haiget, nii et järjekordne lõikus näis olevat möödapääsmatu.
Alla pole ma siiski andnud. Tahan tagasi tugevamate odaviskajate sekka jõuda.
Kui hooaeg lõppes, muutus majanduslik olukord päris keeruliseks. Teadsin, et pean tööle minema, ja leidsin lisateenistuse Audentesest. Annan noortele üldkehalisi treeninguid. On vähemalt sissetulek, mis võimaldab ära elada.
Järgmisel aastal proovin ka sportlasena midagi korda saata, et alaliidult uuesti rahalist tuge saada.
Paaril viimasel aastal pole ma talvisel perioodil korralikult trenni teha saanud ja see on võistlushooajal tunda andnud. Kärsitusest ja kogenematusest olen teinud vigu, mis on tulemusi pärssinud. Eelmise aasta jaanuaris hakkasin lõikuse järel meeletult kiirustama.
Hooaeg algas mais ning tahtsin ruttu terveks saada ja kohe kaugele viskama hakata. Pingutasin ilmselgelt üle. Nüüd katsun asja rahulikumalt võtta ja vigastuse korralikult välja ravida.
Nii palju aega mul pole. Kergejõustikuliit muutis tiitlivõistluste normi täitmise perioodi: kui varem võis seda teha aasta läbi, siis nüüd ainult 1. maist 18. juulini.
Loodan mõnel võistlusel kaasa teha juba juuni algul, aga muidugi juhul, kui olen täiesti terve. Mõttetult ma riskima ei hakka.
Viimase hooaja põhjal ei julge ma lubadusi anda — kõike võib juhtuda.
Füüsiliselt olen praegugi pikkadeks viseteks valmis. Kui käsi pidama jääb, küll see oda siis ka lendu läheb.
Jah, ületasime erimeelsused ja praegu on koostöö väga hea.
Aasta aega treenisin Heiko Väädi ja soomlasest juhendaja käe all, ent taipasin kiiresti, et Toomas Merila õpetatav visketehniline pool sobib mulle ikka kõige paremini.
See on tõepoolest nõnda olnud ja loomulikult olen väga-väga tänulik nii Pärsti vallale kui Tiit Arule. Nüüd tunnen, et pean midagi ka vastu andma. Ainus võimalus on teha väga korralik tulemus mõnel tiitlivõistlusel.
Tallinna Kaleviga lõin ma mõne aasta eest käed puhtalt majanduslikel kaalutlustel. Mulle lubati materiaalset toetust ning teisalt treenisin nagunii Tallinnas ja Sakala klubi pidi minu eest saaliüüri tasuma.
Tegin selle otsuse raske südamega. Olen ennast alati viljandimaalaseks pidanud ja mõnikord staadionil Tallinna klubi eest võisteldes on päris nukker tunne olnud. Olen tõsiselt mõelnud Sakala klubisse tagasi tulla.
Viis korda nädalas käin ujumas. Erialaseid trenne on kuni kuus korda nädalas. Praegu on rõhk jalgadel ja kehal — jalad ongi mul seni nõrk külg olnud.
Uuest aastast alustan uuesti tavapäraseid talviseid jõutreeninguid. Odaviskeharjutusi saan tegema hakata veebruaris.
Tagantjärele oli see muidugi väga lahe aeg. Mullu aga ei suutnud ma ühtegi normi täita. Sain hea õppetunni ning pidin oma elus tegema nii mõnegi korrektuuri.
Suhtun sporditegemisse täie tõsidusega, aga olen aru saanud ka õppimise vajalikkusest. Mul on kindel kavatsus treeneriks saada. Olen õpingutega Tallinna ülikoolis jõudnud teisele kursusele.
Muidugi. Vanus mulle praegu küll muret ei valmista. Kui tervis vähegi kannatab, on kõik uksed veel lahti. Maailmas on odaviskajaid, kes on alles 40-aastaselt oma parimad tulemused teinud.