Kui palju kangastelgi peaks ühel kudujal olema? Vähemalt ühed, on ilus, kuid kõnealusel juhul vale vastus. Tiiu Rusil on kodus kahed teljed ja seltsimajas istub ta täna kolmandate taga.
Talvel on maanaistel aega kangaspuid lõksutada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olustvere maanaiste seltsi maja ühes tagumises toas on käterätikangas üles veetud ja otsad sõlmitud. Paigas on ka uudislik kaup: Soome päritolu kapronniined, mille naised äsja kalli raha eest olid ostnud ja mis olevat senistega võrreldes vastupidavamad.
«Ega see niinte käsitsi tegemine mingi keeruline töö ole: istud televiisori ees ja näpud muudkui liiguvad harjunud viisil,» ütleb Tiiu Rusi. «Naisterahva käed peavad kogu aeg käima, teisiti me ei oska.»
Seekord lubasid seltsi naised endile niineüllatuse nii-öelda jõulukingiks. Teistele peavad jõulukingiks minema need viisteist meetrit kangast, mis alles kudumata on, rääkimata heegelpitsiliste otste tegemisest. Aga jõuludeni on veel aega.
Praeguseks on Tiiu Rusi mustri valinud ja uue kanga üles alustanud.
«Ega ma kogu kangast küll valmis koo, pole nagu aegagi. Eks teised tee oma osa,» sõnab ta.
Kolmandat põlve oskuste andja
Tiiu Rusi polegi üksnes kuduja. Ta on Suure-Jaani valla käsitööringide juhendaja, kellele kudumine on meelepärane töö.
Üks tema hoolealuseid on kodule kõige lähemal asuv Olustvere maanaiste selts koos käsitööhuvilistega, teine tegutseb Vastemõisa rahvamajas ja kolmas Reegoldis. On ka neljas, Suure-Jaani kultuurimaja käsitööring, kuid seal on nende ringide juhendaja lihtliige. Selle tegevust juhib hoopis Maive Ottas, kes on Tiiu Rusi tädi.
Mitme käsitööringi juhendaja jutustab: «Olen käsitööringide juhendaja kolmandat põlve. Minu vanaema Marie Põder oli suur käsitöötegija, kes juhatas ka Suure-Jaanis ringi. Meie oskuste algus on temalt. Vanaemalt võttis Suure-Jaani ringis järje üle tädi Maive. Mind hüütakse Põdra Tiiuks, kuigi mul on juba mõnda aega teine perekonnanimi.»
Nii et Tiiu Rusi hakkas kuduma tänu tädile ning praeguseks on kangasteljed nõela esikohalt tõrjunud, kuigi tikkimine pole kuhugi jäänud. Tiiu Rusi oli just käinud Viljandis seminaril, kus õpetati rahvusliku tikandi kasutamist tänapäeva rõivais. Ja juba muutiski ta oma tumehalli seeliku arhailist tikandit kasutades uueks, värvideks sinine, hall ja oranž. Sama mustri sai pluusi kaelus.
Naised tahavad kududa
Nagu juhendaja ees, nii teised taga — kõik tahavad kududa ning kangaspuud enamasti jõude ei seisa. Eriti agarad on Vastemõisa naisteühenduse liikmed, kes asutasid käsitööringi. Kaks aastat järjest on Tiiu Rusi teisipäeviti ja kui tarvis, siis sagedaminigi Vastemõisas käinud.
Rahvamajalt saadud tühi tuba pole enam ammu tühi. Möödunud aastal panid naised välja suure käsitöönäituse. Tänavu kudusid nad Kildu kooli sööklale Anu Raua soovitusel kaks suuurt vaipa, mida õpilased täiendasid näpunöörist figuuridega.
Vastemõisas tegutseb agaralt keskeltläbi kümme naist, alati on midagi käsil aga Merle Rangil, Mariann Kolgal ja Virve Salustel.
Reegoldis, see tähendab Paala käsitööringis tegutseb kolmteist naist. Neilegi meeldib kangast kududa, kuid nad meisterdavad muudki vajalikku, viimati näiteks jõulususse.
Olustvere seltsimajas käib teistest sagedamini kudumas viis naist. Praegu on teoksil kolm tööd.
Aili Omel koob omanäolist kaltsuvaipa: valge villariba ja õhuke valge puuvillane vaheldumisi. See peaks sobima heleda ja valgusküllase toa põrandale. Katti Mees on oma paksule kaltsuvaibale valinud särtsakad värvid ja seab neid mustrisse.
Tiiu Rusi sõnul koovadki naised kõige meelsamini kaltsuribasid kangasse, nimetades saadust mälestuste vaibaks, sest põrandakattest hakkavad vastu vaatama tuttavad dressipüksid, pluusid, põlled ja seelikud.
Ka teksad olevat suurepärane vaipade materjal, rääkimata veneaegsest niinimetatud uhutud pesust.
Tiiu Rusi kümneaastane tütar Kajagi on juba kolm kaltsuvaipa kudunud. Tal endal on kodus aga pooleli pastakavaip.
Pastakad vaibaks
«Ja-jaa, löön pastakad lõime vahele kinni nagu muugi vaibamaterjali,» sõnab kuduja.
Tiiu Rusi koolivennal on paarist tuhandest pastakast koosnev kogu ning neid olid kõik karbid ja sahtlid täis. Kuduja võttis põneva väljakutse vastu ning koostab neist kolm 1,16 meetri laiust ja poolteise meetri pikkust vaipa. Valmis saada ja rahvale näidata loodab ta neid suvel, kui Suure-Jaani laulupeo ajal pannakse üles traditsiooniline käsitöönäitus. Ent vaipade seinale riputaja võib hädas olla, sest need on tavalistest raskemad.
Nüüd on ehk ka selge, miks ühes kodus peavad korraga üleval olema kahed teljed, ühed neist vanaema pärandus. Jõulukingituseks vajaliku paari käteräti või liniku kudumiseks läheb ringijuhil hädasti vaja maanaiste seltsi kangastelgi.
Tiiu Rusi ehk Põdra Tiiu on isegi metsiku nimekaimu koos looma ehtiva sarvekrooniga vaiba sisse kudunud. Nagu arvata võib, nõudsid just sarved kudujalt erilist nikerdamist.
Kui Põtrade suguvõsa oma kokkutuleku tegi, sobis valge kudum suurepäraselt sugulaste kogunemist ühendavaks vimpliks.
Parim õpetus on eeskuju
Naised tahavad midagi oma kätega teha ja teevadki. Ringijuht annab nii Vastemõisas, Olustveres kui Reegoldis nõu, kui kellelgi oskusest puudu tuleb, ja vastab kõikvõimalikele küsimustele. Ta asub vahetevahel koguni kättpidi töö juurde, sest parim õpetus on eeskuju.
Olustvere seltsimajas ongi ta võtnud endale ülesandeks kangas üles alustada, kuid see pole päris ühe inimese töö — üksteise toel edeneb iga tegevus paremini.