Ühel pressikonverentsil nentis peaminister Andrus Ansip naljatamisi, et tegelikult võib ta tulnukas olla.
Jüri E. Kukk: Tulnukate kärpevalitsus näitab oma hoolimatust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsusjuht on varemgi kummaliste avaldustega esinenud. Kurikuulsaks on saanud tema ütlemine, et kui Eesti on kriisis, siis sellises kriisiriigis tahabki ta elada. Huvitav, mida arvavad peaministri enesekindlusest meie sada tuhat töötut?
Ufolikke avaldusi kuuleb riburada teistegi ministrite suust. Rahandusminister Jürgen Ligi leidis, et meie Afganistanis tegutsevad kaitseväelased on liiga vastutustundetud, määramaks, kellele nende hukkumise järel riiklik toetus antama peaks. Sellise väite kutsus esile seaduseelnõu, mis lisanuks ka sõdurite elukaaslased vabaabielust toetusesaajate nimekirja.
Tekib küsimus: kuidas saadab Eesti lahinguväljale sellised otsustusvõimetud inimesed, kes võivad oma hukutoetuse ministri sõnul mingile suvalisele naisele määrata?
Tulnukalike märkuste poolest on tuntud ka justiitsminister Rein Lang, kes leidis, et ajakirjanikud ei tohiks oma infoallikaid saladuses hoida. Ta viis oma väited kogunisti terroristide tegutsemise ja kaksiktornide ründamiseni, justkui oleks ülimalt tõenäoline, et näiteks «Postimehe» või «Põhjaranniku» ajakirjaniku kätte satub info al-Quaeda kavandatavast rünnakust ning too hakkab seda varjama. Küündimatumat põhjendust suukorvistamisele on vist raske leida.
Hiljuti ähvardasid päästjad oma juhtkonda umbusaldada, kui personalikulude kärpimisega peaks vallandatama 110 päästjat. Kärpevalitsuse siseministeerium luges ülbes upsakuses ette summad, mis kärbetega riigieelarvesse laekuvad, kuid see, et 110 peret võivad sootuks toitjata jääda, näib ministrit vähe huvitavat.
Hulk ministreid on esinenud üleolevate avaldustega nende eri ametialade inimeste kohta, kes on käinud Toompeal meelt avaldamas. Enda arvates tarkade ja pädevate ministrite hinnang on ühene: «Mida te, rumalad inimesed, protesteerite? Meie teame paremini, mida kriisiajal ette võtta!
Istuge parem rahulikult kodus ja laske meil oma äranägemist mööda kärpeid teha!»
Protestijatest niipalju, et nad näivad toitvat ministrite ülbust. Peaks ju juba selge olema, et tunnike surnukirstude või vasikatega tammumist Toompeal on ennast protestivormina ammendanud. Prantsusmaal ja Belgias sulevad põllumehed hoopis rasketehnikaga suuremad teed ning neid võetakse märgatavalt tõsisemalt.
Hiljuti lahkus üks mu tuttav Eestist Rootsi ja vähemalt mulle näis, et kodumaale ta naasta enam ei kavatse. «See pole enam minu riik!» ütles pikka aega tööd otsinud noor naine.
Tegelikult pole Eesti sugugi sama mis Toompea või Stenbocki maja. Eestlase oma riik on ennekõike ikkagi tema kodu, lapsed, töökoht — kõik see, mis meile iga päev jõudu annab. Kahju vaid, et valitsusel enam selles reas kohta pole.