Peeter Olesk: Eesti kodu ja meie ise kiirelt muutuvas ajas

Peeter Olesk . Foto: .

TÄNAPÄEVA eestlane, õieti iga Eestiga seotud inimene, on migreeruja. Kui mitte elu-, siis töökoha poolest või lihtsalt avatud piiride tõttu.

Selles on lihtne veenduda, kui sirvida näiteks isiklikku telefonimärkmikku. Minu oma järgi on paljud tuttavad — meie hulgast lahkunuid, diplomaate, kaitseväelasi ja politseinikke kõrvale jättes — pärast Eesti taasiseseisvumist vahetanud alalist elukohta kolm, koguni neli korda. Kodu ajalugu hakkavad niisugused rännumehed uurima alles vanemast peast, ehkki seda tuleb tunda võimalikult varakult.

HARJUMATU küll, ent pikk kriis majanduses sunnib määratlema kodu mõistet kunagisest märksa erinevalt. Lõppude lõpuks saab kodu defineerida ka maamaksu, korteri pindala või asukate hulga järgi. Suhteliselt püsivam neist kolmest on pindala.

Seevastu tegureid, millest kodu sõltub, on kaugelt rohkem, kusjuures raske on kindlalt öelda, et mitmed neist on enamasti teisejärgulised. Siinkirjutaja kodu sõltub näiteks posti kojukande ajast, lähima hästi varustatud leheputka asukohast, kuid ka perearsti töökohast ja -ajast.

Väga paljude kodu oleneb teisalt hinnakujundusest ümbruskaudsetes toidupoodides, kaardiga maksmise võimalusest ja isegi sellest, kui hästi on teada naabrite eluolu.

Sodi, mis jääb sulle poriselt ja märjalt tänavalt talla alla, jõuab tahes või tahtmata su koju ning see ei ole lahendus, kui muutud kavalaks ja jätad korterelamus kotad koridori või lausa välistrepile.

NIISIIS ON kodu piirid ikkagi üsna tinglikud ning meie kodu-uurimise klassikud on algusest peale kaldunud kodu-uurimist võrdsustama kodumaa tundmaõppimisega. Säärasest vaimust on kantud ka värske raamat «Kodu-uurija teejuht» (Tallinn 2009). Avaldatud on see Eesti kodu-uurimise seltsi egiidi all.

Kõikides kodudes nimetatud teost olema ei pea, kuid mis tahes niisuguses raamatukogus, mille lugejate hulka kuuluvad ka gümnasistid, on see enam kui omal kohal.

Kes tahab olla põhjalikum kas või fotode maailmas, sel tuleks lugeda juurde piltnik Jüri Karmi artiklit «Fotode kirjeldamisest ja sõnastikest» sarja «Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat» 52. köitest (Tartu 2009, lk 98—111). Aastaraamatu asjaomane köide on küll odavam kui «Kodu-uurija teejuht», ent igast poest ei leia sedagi.

KODU-UURIMIST haaravat erialast kirjandust esinduslikul viisil koju soetada läheb kalliks. Odavam on teada kõigest midagi ja olla põhjalik mõnes vallas — milles just, sõltub peamiselt perekonnast.

Võib olla päris kindel, et Eestis on koduseid koeri märksa rohkem kui koduseid herbaariume. Ometi on inimlapsel herbaariumi teha võrreldamatult jõukohasem kui luua ise koeri — see on teatavasti välistatud. Kodu-uurimine on seega ka kasvatuslik tegevus, mille ruum on alati avaram kui elamine uksest seespool.

Tihtipeale kujutatakse endale ette, nagu peaks kodu-uurimise vili saama nähtavaks mingi iseseisva uurimuse näol (akadeemilised spetsialistid seda siiski pärisuurimuseks ei pea, sest kodu võib uurida igaüks, ka too, kes polegi ajalugu õppinud). Korralikult legendeeritud fotokogu ei näe tõepoolest välja nagu mõni monograafia raamatu kujul. Samas kalduvad nood monograafiad sageli vananema, mida juhtub süstemaatiliste ainekogudega tunduvalt harvemini.

TARTUS ELAB mees (kindlasti on temasarnaseid rohkemgi, kuid mina pean silmas konkreetset isikut), kel on arvutis korralik biograafiline andmebaas. Aeg-ajalt ma küsin sealt seda ja toda, mõnikord olen koguni teda täiendanud.

Oma kodu see nõukogudeaegse linnakorteri valdaja ei uuri — kodu kui elamine on tal üsna segamini. Ta uurib teiste kodusid ning mitte mööblit, vaid elanikke. Tänu arvutiuniversumile on see võimalik isegi siis, kui sa omast kodust väga kaugele ei lähe.

MEIE ASI on hoolitseda selle eest, et kodu-uurimine seest välja (ehk oma kodu kõigepealt) ja väljast sisse (ehk esmalt teiste kodud) oleksid teineteise suhtes dünaamilises tasakaalus. Üleüldises plaanis tasakaalu ei saavuta, see sünnib pigem valdkondade kaupa. Olgu alateema näiteks «Kodukandi kirjanikke».

Ütleksin küll, et netientsüklopeedia Vikipeedia esitab August Kitzbergi enam kui lahjalt. Ometi on Kitzberg niihästi väga mulgilik kui Mulgimaa-truu kirjanik. Mitte keegi teine pole kirjeldanud mulgimaist kodu nii täpselt kui tema.

Neis asjus tuleb olla energilisem ja mitte piirduda eksponaatidega fotograafidele.