Kui helistan Jakobimõisa külas Kastrel elavale Tiiu Naberile ja küsin luba temast lugu kirjutada, kostab ta vastuseks: «Mis nüüd minust kirjutada on — ma tavaline külamutt!» Veidi hiljem lepime aga külaskäigu aja kokku.
Tantsumemmel juttu ja tegevust jagub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kastrel tervitavad meid lahke perenaine ja must puudliverd majavalvur Muska.
«Mul on üks imelik haigus, paratamatu ja ravimatu,» hoiatab Tiiu Naber, silmis kaval helk, ning jutustab, kuidas ta perearsti juures käis ja selle diagnoosi sai.
«Arst teatas mulle, et mul on ravimatu haigus. Mina siis palusin, et pangu ta selle nimi paberile kirja ja ma lähen kas või välismaale arsti juurde ravile. Pärast lugesin paberilt, et mul on täielik jutupidamatus.»
Elu on aga lustaka meelega Tiiu Naberi teele karme katsumusi seadnud.
«Olen kolm korda sündinud,» lausub ta.
Teist korda sündis ta oma sõnul siis, kui 1996. aasta jõululaupäeval napilt surmasuust pääses.
«Tegin kodus süüa ja avastasin, et leiba pole. Sõitsin Mustlasse poodi. Väluste teeristis juhtus aga avarii: põrkasime teise autoga kokku,» meenutab naine.
«Tagajärjeks olid luumurrud, muljutud rindkere, põrutused ja tagatipuks veel
kopsupõletik.»
Tiiu Naber tuli kõigest sellest välja.
Teine uuestisünd oli naisel raske operatsiooni järel. Nimelt avastati tal 2006. aastal käärsoolevähk. Tartu haiglasse läks ta teadmisega, et ei pruugi sealt tagasi tulla. Pärast ränki päevi naasis ta aga koju.
«Arst ütles mulle, et vähk tahab rahulikku elu, aga mina talle seda ei võimalda. Seega pidi ta välja tulema,» naerab Tiiu Naber ja lisab, et aeg-ajalt on tal ikkagi tarvis Tartus läbivaatusel käia.
Naine nendib, et ilmselt haigestuvad vähki inimesed, kel on olnud palju üleelamisi. Tema nimetab ühe hullema kogemusena seda, kui kulutulest levisid leegid kodutalu kuusehekki ja hakkasid hooneid ohustama. Tänu naabrite meesperele, kes just metsast koju lõunat sööma tuli, saadi tulest jagu.
«Olen neile elu lõpuni tänulik,» lausub naine.
Lõbusad tantsumemmed
Kui Tiiu Naber Tartust operatsioonilt koju jõudis, ootasid teda ees sõbrannad, kes seal kõik vajalikud toimetused ära tegid.
«Nad käivad siin sageli,» ütleb ta. «Räägime oma mured üksteisele ära, mõnikord nutame koos, aga me ei tunne ennast kunagi üksikuna.»
Koos nende sõbrannadega käib Tiiu Naber kaks korda nädalas, teisipäeviti ja neljapäeviti, Mustla rahvamajas tantsimas. Tarvastu tantsumemmesid, keda on kokku kuusteist, juhendab Anu Tomp ja klaveril saadab neid Juta Elerand.
Ka enne meie külaskäiku on Tiiu Naber just tantsimast tulnud.
«Tavaliselt alustame «Oige ja vasembaga» ning lõpetame ringmänguga,» kõneleb ta. «Kavalere meil pole, tantsime isekeskis.»
Memmed sõidavad ka palju ringi, nii kodu- kui välismaal.
«Pukas, Rõngus, Valgas, Viljandi pärimusmuusika aidas — igal pool oleme tantsinud. Elu on põnev ja aega on meil vähe,» jutustab Tiiu Naber.
Tantsude vahel saavad pealtvaatajad kuulda naljalugusid, mida pajatavad Salme Viil ja Tiiu Naber.
«Meil on seljas rahvariideseelikud, ees valged põlled ja peas rätid,» kirjeldab Tiiu Naber. «Mina mängin vana naist, kes hästi ei kuule.»
Need lood tulevad naise sõnul elust enesest ja kirja pole neid pandud.
Muu hulgas on Tiiu Naber tantsumemmede tegemiste kohta kroonikat pidanud.
Näitleja ja luuletaja
Juba mitu aastat on Tiiu Naber osalenud näiteringis. Praegu on seal käsil Jane Raudsepa lavalugu «Maitse üle ei vaielda».
Oma lauluhääle kohta ütleb memm muigamisi, et võiks laulda vaid räppi ja popurriisid — muu jaoks tal häält pole.
Pikka aega lõi Tiiu Naber kaasa Viljandi luuleklubi tegemistes, kuid nüüd on see hobi ära langenud, sest Tarvastust on raske linnas käia: viimane buss tuleb tagasi liiga vara.
Tema luuletusi on avaldatud kogumikus «Valguseoks». Ajakirjanikele näitab ta käsitsi kirjutatud ja illustreeritud kogumikku «Eluhetked», milles on 69 luuletust.
«Abikaasa surma järel olid mu luuletused eriti kurvad. Ka nüüd on need veidi nukra tooniga,» nendib naine ja loeb ette meenutuse lapsepõlvest, kui ta kuldses sügises õuelt lehti korjas.
Noorena tahtis Tiiu Naber maalimist õppida, kuid tollal sai seda teha vaid Moskvas. Et see soov pelgalt unistuseks ei jäänud, näitavad kaks tema toaseintel rippuvat õlimaali ja kaks puusse põletatud graveeringut.
Memm satub sageli ka Tarvastu käsitöökotta, kus huvilised õpivad rahvarõivaid valmistama.
«Ma nokitsen kogu aeg. Praegu koon kaaruspaela,» näitab ta punast punutist. Kalevist Mulgi sõba on tal juba valmis ja ta heidab selle õlgadele.
Memm, mitte vanaema
Kõikidest nendest harrastustest rääkides lausub Tiiu Naber, et temalt on sageli küsitud, kas ta on mingi kunsti eriala lõpetanud.
«Olen siis ikka öelnud, et ainult töölisnoorte keskkooli,» muheleb ta.
Ühe oma hobina nimetab naine veel ristsõnade lahendamist. «Nende kallal nokitsedes kipuvad aga jalad istumisest valutama.»
Praeguste huvialadega hakkas Tiiu Naber oma jutu järgi tegelema pärast mehe surma kümme aastat tagasi. «Seni võttis pere ja majapidamise eest hoolitsemine suure osa aega ära. Kui üksi jäin, tekkis seda palju.»
Memm märgib, et Tarvastu mail on rohkesti üksikuid naisi. «Mehed lahkuvad toonela teedele ikka märgatavalt varem.»
Tiiu Naber sai oktoobri algul seitsmekümneaastaseks.
«Ei tunnegi, et nii vana olen. Seda näen ainult laste ja lapselaste järgi,» kõneleb ta ning rõhutab, et noorimal põlvkonnal ei luba ta ennast vanaemaks kutsuda, ikka ainult memmeks. «Olen naine parimates aastates,» naerab ta.
Tiiu ja Rein Naberi perre sündis kolm tütart ning nüüdseks on juba neilgi suured pered: Annel ja Mallel on neli ning Tiinal viis last ning igaühel neist on üks lapselaps.
«Seda kisa siin, kui kõik koju tulevad!» lausub Tiiu Naber rõõmsalt.
Lapselaps Mary elab praegu tema juures, kuigi töötab Viljandis ja tal on seal ka
peavari olemas.
Pärit Tuhakottide suguvõsast
Tiiu Naberi suguvõsa juured on Suislepas ja Kärstnas. Nii et tegu on põliste mulkidega. Isapoolse vanaema kaudu oli neil perekonnanimeks Tuhakott. Tarvastu kiriku seinal oleval Vabadussõja mälestustahvlil on teiste hulgas kirjas Herman Tuhakott, kes erinevalt Tiiu Naberi isast Aleksandrist jäi lahinguväljale.
«Ma ei ole küll eriline kirikuinimene, aga kui sinna satun, käin ikka seda tahvlit vaatamas,» räägib memm.
Enne abiellumist kandis ta perekonnanime Oks, sest aasta enne tema sündi oli pere liignime ära muutnud.
Vanaisa poolt on Tiiu Naber Mulgi päritolu Kõppude suguvõsast, kes on Eestis üsna tuntud. Igal aastal korraldatakse nende suguvõsa kokkutulek ja ka Tiiu Naber on sinna tee leidnud. Käimata jäi vaid hiljuti Jõgevamaal aset leidnud kirikuõpetaja Johann Kõpu mälestusüritusel.
Tiiu Naberi ema Anna elas 102-aastaseks ja oli kuni lahkumiseni erksa mõistusega. Kõrge eani aitas ta ka majapidamistöödes. Ta tõi ilmale kolm poega ja teist sama palju tütreid.
Halbu inimesi pole
Pärast Holstre kooli lõpetamist läks Tiiu Naber tööle lauta. «Mulle meeldisid lehmad väga!» õhkab ta.
Holstres sai ta lauda brigadiriks, aga et Paistus maksti rohkem palka, vahetas ta töökohta. Hiljem seafarmis tundus algus küll jube, kuid kolm aastat tööd harjutas ta nii ära, et abiellumise järel oli sealt päris kahju lahkuda.
Naljaka seigana meenutab memm, kuidas ülemused talt ükskord küsisid, mis tööd ta teeb, ja tema teatas, et on seanaine. «Selle peale ütles üks, et ta ei küsinud mitte seda, kelle naine ma olen, vaid seda, kellena töötan.»
Hiljem oli Tiiu Naber ametis veel naftabaasis ja lüpsikarja laborandina. 1965. aastal Jakobimõisa kolimise järel jäi ta töölt koju, sest kodu nõudis hoolt ja lapsed vajasid kasvatamist. Mees töötas autojuhi ja lukksepana.
Kui kunagi pidas Naberite pere loomi ja haris põldu, siis nüüd piirdub Tiiu Naber koduaia korrashoidmisega.
«Mina saan ka praegustes oludes iseendaga hakkama. Kahju on aga paljudest noortest, kel tõesti raske on,» räägib ta ning lisab: «Inimesed on praegusel ajal tihtilugu tigedad ja kadedad, aga see mõjub ju ka tervisele halvasti. Minu tutvusringkonnas on õnneks ainult toredad inimesed. Mina ei tea küll ühtegi halba inimest!»