Viljandimaal jahimeestele kobraste eluspüüki õpetanud Nikolai Laanetu ja Ivar Kiisküla leiavad, et selle palju pahandust tekitava looma arvukus on Eestis stabiliseerumas.
Koprajahile on tark minna ilma püssita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koprauurijad ja jahimehed korraldasid õppuse Viiratsi vallas Viljandi—Tartu maanteel, kus kobras oli ummistanud teetruubi.
«Tavaliselt ehitavad koprad tammi truubi ette, harvem ka selle sisse,» rääkis Nikolai Laanetu. «Seejuures ei ummista nad truupi täielikult, vaid jätavad veele vooluruumi.»
Laanetu sõnul võib siiski tekkida olukord, et veega tuleb truupi palju risu ning tugev pealevool hakkab kõrvalteid otsima. Ta tõi näiteks, kuidas Ilumetsas ummistas kobras raudteetammi neljakandilise truubi, vesi viis kõrvalt minema liivaka täidise ja järgnes varing.
«Viljandi—Tartu teel pole kopral mingi probleem teetamm ära uhtuda,» lausus koprauurija.
Õppepäeval kinnipüütud kopra paarilise olid jahimehed juba varem kätte saanud.
«Eluspüügiks on tarvis kahva, mõnikord ka piirdevõrku, labidaid ja koera,» loetles Nikolai Laanetu.
Üldjuhul näeb jaht välja nii. Kõigepealt lastakse tamm alla. Siis otsib koer üles koha, kus kobras urus varjub, püüdjad kaevavad uru lae lahti ning seepeale tormab pakku läinud loom uru suudme ette asetatud kahva sisse.
«Eluspüügi korral saab harilikult kätte terve pesakonna, raudu ja jahipüssi kasutades see ei õnnestu. Võib öelda, et püssiga jahtides jääb iga kolmas loom kätte saamata, sest nad upuvad,» kõneles koprauurija.
Seepärast ongi praeguse koprarohkuse juures vaja, et jahimeestel oleksid eluspüügi oskused.
Jahikoerana kasutatakse koprapüügil enamasti lühikarvalist taksi, kes on heade instinktidega. Sobivad aga ka terjer, laika ja pikakarvaline taks.
Maaomanikele on koprad tüütud vaenlased. Nikolai Laanetu tõi näiteks paiga, kus nad uputasid 30 hektarit kuusemetsa ja nende tekitatud üleujutusala ulatus 130 hektarini.
Paljud maaomanikud lõhuvad kobrastest vabanemiseks nende tamme. Laanetu sõnul harjuvad loomad sellega ruttu ja taastavad need kiiresti.
Kobras rajab ojadele ja kraavidele tavaliselt kolm-neli paisu, mõnikord rohkemgi. Seda on vaja, et ta saaks ohutult ühest kohast teise liikuda ja vajaduse korral kärmelt urgu varjuda. Pealegi on vesitsi kergem toidumaterjali edasi toimetada kui maitsi.
Nagu nentis Nikolai Laanetu, Eestis kobraste levikuala üha laieneb. «Nad vallutavad meresaari ja suuremaid veekogusid ning tekitavad probleeme vähijõgedel.»
«Kobraste arvukuse kasv on peatunud tänu küttimisele, kiskjatele ja populatsioonisisestele asjaoludele,» rääkis ta. «Üldiselt on populatsioon heas seisundis.»
Et kobraste asurkond on suur, puhkevad kevaditi nende vahel tõsised, sageli surmaga lõppevad kaklused.
Selle looma on endale oluliseks kõhutäiteks valinud hundid ja ilvesed. Nende poegi kütivad ka rebased ja saarmad, kes täiskasvanud isendist üldjuhul jagu ei saa.
«Kopraid on Eestis 17 000 — 18 000 isendit, mis on küttimise järel optimaalne arv. Sügisel kasvab see 30—40 protsenti ning küttimise ja loodusliku suremuse tagajärjel langeb umbes 10 000 võrra aastas,» selgitas Laanetu.