Ühes seriaalis nimetati surmasuudluseks seda, kui noormees lubab pärast esimest kohtumist neiule helistada, kuid too jääbki kõnet ootama.
Repliik: Surmasuudlused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahjuks saadavad surmasuudlused meid kõikjal. Üks mu tuttav käis näiteks töövestlusel ja talle lubati teatada, kas ta võeti ametisse või mitte. Alles kümmekonna päeva pärast sai ta kolmandatelt isikutelt teada, et ihaldatud kohal on juba mõnda aega töötanud teine kandidaat.
Keegi metsaomanik tahtis müüa raieõigust. Kokkuostja esindajad tulid kohale, hindasid metsa, lubasid arutada ja siis asjast teada anda. Mida aga ei tulnud, oli tagasikõne — antud numbril kostis vaid kutsuv signaal. Kaks nädalat hiljem pani metsaomanik ise sae käima.
Kirjandusklubide foorumites kurdavad algajad sulesepad sageli kirjastuste üle: loominguga on nood küll varmalt nõus tutvuma, kuid pärastpoole ei viitsi isegi eitavalt vastata. Ka ametiasutustes juhtub, et inimese mure kuulatakse ära, ent sinnapaika asi jääbki.
Ilmselt on surmasuudlusi jaganud enamik inimesi, kuid see ei tohiks muutuda tavaks. Tagasisidet peaksime andma ka siis, kui vastus on eitav.