HUVIPUUDUS, igavlemine, olesklemine, tšillimine ja hängimine iseloomustavad nii mõndagi poissi ja tüdrukut. Kas kool suudab ja tahab pakkuda midagi huvitavat? Kes ja mis on õppijale huvitav? Kas on võimalik, et ka õpetajal on koolis igav?
Ramo Pener: Keda ja miks vaevavad igavus ja koolitüdimus?
11. september 2009, 18:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks on kindel: faktipõhine ja ainekeskne õpetamine lämmatab huvi. Samas ei tohi õpetaja moonduda klouniks, kes pakub õpilastele vaid emotsioone, jättes südame ja pea tühjaks.
ÕPILASTE igavlemisega ainetunnis kaasneb tavaliselt teiste segamine või tunnist puudumine. Või siis põgenemine arvutimaailma, kus kõik tundub huvitavam, sest seal on võimalik ise uurida, katsetada, mängida, avastada ning hea õnne korral ka midagi õppida.
Niipea kui päriselu ja koolielu vahele tekivad käärid, hakkab õppijas õpetatava vastu huvi kahanema. Süveneva koolitüdimusega kaasnevad koolikohustuse täitmata jätmine, psühhotroopsete ainete kasutamine ja mängusõltuvus.
SAKSA PSÜHHOLOOG Thomas Götz uuris põhikooliõpilasi, lähtudes igavustundest. Uurimistulemused lubavad väita, et koolitüdimusega käivad kaasas väsimus, loidus, vaimne lodevus, mõtete hajusus, sisemine tühjus, trots ning mõnikord lausa agressiivsus.
Saksa uurijate andmeil on üks suuremaid igavuse põhjustajaid monotoonne ainetund. Kui õpetaja ise ei tunne huvi õppijate ega oma aine vastu, kui tal puudub heas mõttes fanatism, kandub ükskõiksus kui nakkushaigus üle auditooriumile. Lõpuks on kõigil igav: rutiin lämmatab huvialge, mis otsib väljundit igas esimesse klassi minevas poisis ja tüdrukus.
ON TÕENÄOLINE, et need lapsed, kes tunnevad igavust tunnis, igavlevad ka väljaspool kooli ega osale huvitegevuses. See on tagajärg. Aga kus on põhjused?
Pole palju kasu sellest, kui süüdistada ühte või teist osapoolt või hoopis viletsat geneetilist koodi. Mõni 1990. aastatel Saksamaal tehtud uuring näitab, et mehi puudutab igavuse probleem rohkem kui naisi ning ekstraverdid kipuvad rohkem igavlema kui introverdid.
ÜHES SAKSAMAAL korraldatud uuringus püüti välja selgitada, mis põhjustas õppijates tüdimust. Tulemused olid järgmised: tunni vilets ülesehitus (84 protsenti), teema (47 protsenti), kaasõpilased (15 protsenti), õpetaja isiksus (14 protsenti) ja aine ise (15 protsenti).
Võimatu on käsitleda ainet lahus õpetajast. Õppijale muutub tund igavaks alates hetkest, kui õpetaja hakkab soleerima, hoiab ohjad enda käes, jagab lõplikke tõdesid ja vastuseid, käsutab ja kamandab.
Ei leidu ainevaldkonda, mis oleks iseenesest igav. Küsimus on selle esitlemises. Kui tüdimus on muutunud õpilasele juba väljakannatamatuks, hakkab ta otsima pääsu. Näiteks soovitakse keset tundi minna WC-sse, teeseldakse halba enesetunnet või hilinetakse tundi ning vaid aja küsimuseks muutuvad hajevil olek, eemaldumine, võõrandumine, masendus ja mugandumine.
KAS ÕPETAJALE on ainetund huvitav, kui tegemist tuleb teha õpi- ja käitumisraskustega poiste ja tüdrukutega, kes teda provotseerivad ja kaasõppijaid segavad?
Siin on küsimus selles, milline on õpetaja pedagoogilis-psühholoogiline lähtekoht ja eelhäälestatus enne klassiruumi astumist. Kas ta näeb igas lapses (kui võimaluses) probleemi või igas probleemis (murelapses) võimalust ja pedagoogilist väljakutset?
Kui kõiges ja kõigis nähakse vastasseisu, on nii õpetajale kui õppijale tagajärjeks hukatuslik hariduslik vegeteerimine. Kui aga igas probleemis nähakse võimalust tegelda selle põhjustega, ei pea ainetunnis igavuse üle kurtma õpilane ega õpetaja.