Ramo Pener: Kas poliitikat tehakse kodus või välismaal?

Ramo Pener
, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ramo Pener
Ramo Pener Foto: Erakogu

LIIGA LIHTSUSTATUD väide oleks, et sisepoliitikat tehakse kodumaal ja välispoliitikat välismaal. Piir kodu- ja välismaa vahel on ammu haihtunud. Riigi sise- ja välisasjad pole globaalses maailmas enam eraldi nähtused. Kodus aetakse välispoliitikat ja välismaal seistakse vahel koduste huvide eest. Selles mõttes on sise- ja välisministeeriumi funktsioonid kohati kattuvad ja hägused, kui kapo ja kripo välja jätta.


Igasugustel piiridel on postmodernsete riikide puhul üha vähem tähtsust. Rahvusvaheline kriminaalkohus on ere näide sise- ja välisasjadel vahetegemise kadumisest.



Minu julgeolek on sinu julgeolek. Minu heaolu on sinu heaolu. Rahu minu riigis tähendab rahu sinu riigis. Nii vähemasti kõlab poliitiline loosung.



Piirideta poliitikatandril kehtivad suulised, kirjalikud ja vaikivad kokkulepped ning kirjutamata seadused. Ida-lääne suunal kogub tuure pragmaatiline lehmakauplemine ning kirjutamata seadusi, mida tuleb lihtsalt tunnistada ja tunnustada, aina lisandub.



AEG-AJALT TULEB sisepoliitika välispoliitikale (loe: suurriikide sisepoliitikale) ohvriks tuua, juhul kui me ei soovi sõda. Poliitika on mäng ja diplomaatia on kunst: mängus on reeglid, kuid kunsti hindamise kriteeriumid on vaatleja südames ja silmades.



Vanad Euroopa riigid, USA, Venemaa, Hiina, Iraan ja Põhja-Korea avaldavad välismaale (loe: naaberriikidele) sisepoliitilist survet. Silmaklapid on ees ning naaberriikidele surutakse peale sisemaist geopoliitikat. Väga raske on öelda, kus asuvad sise- ja kus välisvaenlased — terroristid ja fundamentalistid ei tunnista ju mingeid piire.



KUS TEHAKSE poliitikat? Võib-olla riigijuhtide pidulikul õhtusöögil või ühisel kalalkäigul? Või hoopis saunalaval?



Poliitika tegemine ei saa olla üksnes politikaanide ja politoloogide pärusmaa. Iga kodaniku kohus on osaleda riigijuhtimise kunstis (rohujuure tasandil), sest seda poliitika mõiste kreeka keeles tähendab.



Kas Eesti inimese kohus on viljelda G8, G2 või G20 poliitikat kodu- ja välismaal? Kuhu jääb siis meie rahvuspoliitika? Millist poliitikat ajavad meie europarlamendi saadikud Brüsselis? Kas suurriikide välispoliitikat?



Venemaa riigijuhid on sageli kasutanud Palmerstoni klassikalist väidet, et neil ei ole püsivaid sõpru ega vaenlasi, on vaid huvid. Kas ja milliseid huve kaitsevad Brüsselis Eestist valitud eurosaadikud? Millised on kirjalikud ja millised vaikivad kokkulepped? Suurema kui saja tuhande kroonise kuupalgaga eurosaadikud peaksid nendes küsimustes orienteeruma nagu kala vees.



Millised on sise- ja välispoliitilised müüdid ja tabud, pühad lehmad, kellest ei räägita ja kellega ei kaubelda? Eesti inimene sooviks seda teada.



SILMAPAISTEV Euroopa õpetlane ja diplomaat Robert Cooper on seisukohal, et kui on valida sise- ja välismaiste huvide vahel, võidavad sisemaised. Venemaa, USA, Hiina ja Iraani puhul võib seda selgesti täheldada. Väiksemad riigid tehku kodukootud poliitikat oma kodupolises (polis oli Vana-Kreeka linnriik).



Väiksematele vendadele jääb au järgida suurte vendade sisepoliitilist välispoliitikat.



Loevad ainult huvid: nafta, gaas ja muud maavarad. Väikeriigid peavad oma huvid loovutama suurriikidele ning üksteise sisepoliitilistes asjades ei sorita ja üksteise luukeresid kapist välja ei tooda, sest see on tabu.



VÄLISPOLIITIKA algab kodust. Milline on kodupoliitika lastetuba?



See ilmneb värvikalt välispoliitilisel ja rahvusvahelisel areenil. Nagu väidab Cooper, on XX sajandi välispoliitika domineerivateks teemadeks saanud demokraatia, inimõigused ja vähemuste kohtlemine. Nendes küsimustes on suurtel riikidel kõige kasulikum sõna võtta just väikeriikide territooriumil.



Vastupidi see aga ei toimi ja kui toimib, siis julgeoleku hinnaga.


Võib-olla rikutakse kodus rämedalt inimõigusi, kuid naaberriikidelt nõutakse karmilt nende täitmist. Kui see pole kahepalgelisus ja kaksikmoraal, siis mis see on?



Rahvuslik identiteet on alati tugevam kui huvid, nagu ka siseasjad on tähtsamad välisasjadest. Siseasjade pärusmaad kedagi kontrollima ei lubata. Eriti kehtib see suurriikide puhul. Kõik on justkui võrdsed, aga keegi on veel võrdsem.



POLIITIKAT TEHAKSE nii kodu- kui välismaal. Küsimus on atribuutides ja mängureeglites, ka diplomaatia kunstis ja retoorikas. Suurriigid võivad rahumeeli ajada sisepoliitikat välispoliitilisel tandril, välispoliitika sildi all. Eestlane võib heal juhul ajada küla- või vallapoliitikat (eriti omavalitsuste valimiste lävel), kuid oma rahvuslike huvide kaitsmine välispoliitikas teiseneb teel Brüsselisse europoliitikaks, nii et poliitikat tehakse heal juhul Tallinnast Brüsselisse lendamise ajal.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles