Ramo Pener: Kelle pilli järgi tantsib Eesti?

Ramo Pener
, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ramo Pener
Ramo Pener Foto: Erakogu

KES juhib maailma poliitikat ja majandust? Kas USA, Venemaa, Hiina, Iisrael, G8, G20, G2 või hoopis Euroopa Liit? Kes on valitsenud kogu Teise maailmasõja järgse aja? Kuidas mõjutavad meid tänapäevani 1945. aasta Jalta kohtumine ja maailma jagamise kokkulepped?


EBAJUMALATE ja iidolite aeg arvatakse olevat jäänud antiikaega. Aga kas see ikka on nii?



Rahvas võõrdub rahvusriigist, rahvusriigid võõrandatakse Euroopa Komisjoni, Euroopa Nõukogu ja europarlamendi eestvedamisel liitriigiks. Ometi tuleb meil laulda oodi euroliidule.



Ja mitte ainult. Üha paatoslikumat ühislaulmist oodatakse meilt ka NATO kohta. Teisisõnu: me saame avalikult raha eest hõisata kiitust maailma supervõimule Ameerikale. Meil tuleb täita põhjatut NATO julgeoleku rahaauku. Vabatahtlikult, sunniviisil.



Millegipärast usume naiivselt, et kui keegi meid ründab, lendavad NATO hallid sõjalennukid valguskiirusel Maarjamaa päikeselist taevast valvama. Miks peame end eestlastena maailma nabaks? Seitsesada aastat orjaiket eri valitsejate all peaks olema liigagi valus õppetund. Ka praegu oleme jagajate ja valitsejate manipuleerimise objekt. Pehmemini väljendudes kuulume riikide hulka, mida ohjatakse suunatud demokraatia kaudu.



MIKS peaks USA seadma ohtu iseenda ja teiste tunnustatud supervõimude julgeoleku Eesti või Baltikumi hinnaga? USA suhted Venemaa, Hiina ja Iraaniga on hoopis olulisemad ning pragmaatilisemad kui sidemed majanduslikult tähtsusetu Eestiga.



On arusaadav ja arukas, et USA arvestab vanu Euroopa tööstusriike ning neid, kellel on hirmuäratav tuumaarsenal. Nende poliitiliste jõududega on USA sunnitud rajama head ja pragmaatilised suhted ja hoidma neid, vajaduse korral kompromisse  tehes.



Ühelt poolt on tervitatav, et USA püüab Venemaa, Hiina ja islamimaailmaga vennastuda, aga sellel on oma hind. Kõigiga võrdselt sõbrustada ei saa.



EHK TAHTSID uute liikmesriikide esindajad öelda umbes sama, kui koostasid ühise pöördumise (loe: apellatsiooni) USA presidendile Barack Obamale?



Pöördumisega ühinesid Poola endised presidendid Lech Walesa ja Aleksander Kwasniewski, Leedu endine president Valdas Adamkus, Tšehhi Vabariigi endine president Vaclav Havel, Läti ekspresident Vaira Vike-Freiberga ja Eesti ekspeaminister Mart Laar. Nende üleskutse põhisõnum oli «Frankfurter Allgemeine Zeitungi» kohaselt järgmine: «Ida- ja Kesk-Euroopa maad ei ole enam Ameerika välispoliitika keskpunkt.» Ühispöördumises juhitakse tähelepanu ka sellele, et hoolimata USA olulisest rollist Afganistanis ja Pakistanis, ei saa Ühendriigid minetada oma positsiooni Mandri-Euroopas.



Allakirjutanud viitavad veel sellele, et üldjuhul on USA uus algus Venemaaga igati tervitatav, kuid juhivad tähelepanu Venemaa revisjonistlikule ja pealetükkivale välispoliitikale, kus ta kasutab naabrite mõjutamiseks muu hulgas majandussanktsioone ja energiablokaadi nagu aasta algul Ukrainas.



Paljud Ida-Euroopa riigid olid nördinud, et NATO vaatas Gruusia sõda pealt. Kui rünnatakse ühte Euroopa Liidu liikmesriiki, tähendab see NATO lepingu järgi neile kõigile sõja kuulutamist. Põhjendus, et Gruusia pole Euroopa Liidu liige, on vähe veenev. Sellest järeldub, et väärtustel põhinev NATO julgeolekustruktuur võib de facto laguneda kogu regioonis.



EESTI-sugune väikeriik ei saa pimestatult «NATO-taevast» vahtida, isegi kui oleme liikmesriigina riigieelarvest sendi pealt oma maksud maksnud. Naiivsus NATO suhtes ja pimesikumäng Venemaaga ohustavad nii Eesti omariiklust kui sise- ja välisjulgeolekut.



Venemaaga peavad meil olema heanaaberlikud, vastastikusel austusel põhinevad pragmaatilised suhted. Siinjuures ei maksa pillikeelt üle pingutada ega juuksekarva lõhki ajada. Meil ei ole mõtet ühe suure karu tagant teise selja taha varju minna. Kõigi metsa karudega tuleb võrdselt hästi läbi saada. Rahvuslik uhkus ja natsistlik ülbus on kaks eri asja. Me ei kujuta endast maailma naba, kuigi tahaksime. Me ei peaks oma hinge ja riiki maha müüma ei Idale ega Läänele.



Eelnimetatud ühispöördumise koostajad rõhutavad, et kogu transatlantiline ühendus peab muutuma tugevamaks, ühtsemaks ja terviklikumaks, et hajutada Kesk- ja Ida-Euroopa kahtlusi tuleviku suhtes. Mis saab siis, kui peaksime kriisiolukordades kiiret ning efektiivset abi vajama? Seetõttu on vaja NATO lepingu artikli 5 kohta konkreetseid tegevusplaane. Siin on mängus USA usaldusväärsus tervikuna. Kõnealune suurriik ei saa enam sundida teisi oma pilli järgi tantsima.



NATO korraldas hiljuti Brüsselis laiapõhjalise 400 osavõtjaga konverentsi. Kohal oli ka USA endine välisminister Madeleine Albright. Juba aprillis Strasbourg’i tippkohtumisel otsustati, et NATO vajab uut strateegilist kontseptsiooni, vältimaks assotsiatsioonis suurriikide soleerimist.



Eestile on väga oluline tagada rahvuslike ja rahvusvaheliste huvide tasakaal. Rahvust ja rahvusriiki ei saa millelegi ega kellelegi ohvriks tuua.



Saksa kantsleri Angela Merkeli ja välisministri Frank-Walter Steinmeieri sõnutsi tuleb vältida olukorda, et NATO-st saab ülemaailmne politsei. Peame endale aru andma, kelle või mille ees me noogutame ja koogutame. Ohtlik on ihaleda ühe ja ainsa tugeva käe järele. Praeguse üleilmse olukorra kohta pole kirjutatud ühtegi poliitilist või politoloogilist raamatut, see oleks võimatu. Globaalsed sündmused on prognoosimatud. Terve talupojamõistus ning ergas südametunnistus on praegu parimad suunajad. Taas on oluline tasakaal vaistu ja vastukaja vahel.



Poola praegune riigipea Lech Kaczynski rõhutas, et Ameerika ei tohi unustada oma liitlasi Kesk- ja Ida-Euroopas. Tema arvates on NATO-l praegu käsil oma kõige raskem proovikivi, võib-olla kõige raskem pärast kommunismi lagunemist.



EESTI peab asjatundjatega olukorda sügavuti analüüsima, et riikidevahelisest dialoogist ei kujuneks suurriikide või -liitude monoloog. Ainuüksi raha ja maksud pole kunagi üheski ühenduses automaatselt julgeolekut taganud. Eesti peab oma «rahvuspillid» riigi sees häälde seadma, siis pole vajadust nõrkemiseni võõraste pillide järgi tantsida.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles