Küllike Perkmann: Looduslikud pühapaigad on Eesti tõeline väärtus

, matka- ja liikumisharrastuse treener
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllike  Perkmann
Küllike Perkmann Foto: Erakogu

VIISTEIST aastat tagasi pandi Eestis alus säästlikule ökoturismile, et toetada selle abil siinset loodust ja kohalikke elanikke. Paraku satuvad välisturistid ka nüüd, aastaid hiljem maapiirkonda juhuslikult. Sageli ei jõua sinna ka eestlased ise, sest me ei taju enam harjumuspärases ümbruses peituvaid tõelisi väärtusi.


Viimaste aastate statistika järgi on välisturistide arv kahanenud ning peapõhjuseks peetakse tõika, et linnades pakutav on terves maailmas ühetaoline. Turism on üks Eesti majanduse alustalasid ning seepärast võiksime maapiirkondade vaatamisväärsusi selgemalt esile tõsta.



Säästlik ökoturism toob maapiirkondadele tulu. Viljandimaa pakub ohtralt võimalusi seda harrastada ja neid tutvustab ka turismiinfo punkt.



PÄRIMUSRETK siinkandi ürgsetel radadel tutvustab põliskultuuri ulatuva ajalooga looduslikke pühapaiku.



Kui on tahtmine loodusesse minna, tuleb kõigepealt langetada valik: kas osta matkateenus, liituda isepäiste ja vabadust armastavate seiklejate seltskonnaga või võtta retk ette koos sõbraga. Kõik variandid on head, kuid üksinda rännata on turvaline vaid juhul, kui matkarada on viidastatud. Siis saab olla kindel, et rada toob tagasi alguspunkti või viib sihtkohta.



Tähistatud matkarada aitab austada eraomandit ja ennetab eksimusi, mis võivad johtuda reeglitest ja ohtudest, mida iga matkaja ei pruugi teada.



Järgnevalt kirjeldatud retk algab näiteks Pärsti vallast ja kulgeb seejärel mõnda aega läbi eravalduste. Paistu vallas jõuab matkaja taas tähistatud rajale.



VILJANDI lähiümbruse üks kaunimaid paiku on Sinialliku. Tee sinna läheb mööda Viljandi—Mõisaküla kitsarööpmelise raudtee tammi, mis oli kunagi Mulgimaa tuiksoon. Mulgi raudtee avamine jääb aastasse 1897. Eelmise sajandi 30. aastatel oli huvireiside buum ja looduskaunist Siniallikust kujunes hinnatud sihtpunkt.



Neid, kes mäletavad aega, mil rong sellel teel sõitis, on vähe. On keeruline kujutada ennast toonasesse maailma, tunda seda, mida tundsid tolleaegsed inimesed, mõelda nii, nagu siis mõeldi.



Õnneks aitab talletatud pärimus saada ettekujutust nii mõtteviisist, tegevustest kui olmest.



Sinialliku linnamäele jõudes muutub veelgi raskemaks mõtteis ajas rännata, sest paikkonna kultuurilugu ulatub Eesti muinasaja lõppu XIII sajandisse. Tolle kauge aja kohta on andmed väga napid, sest arvatavasti ei tuntud Eestis enne XIII sajandit kirjatarkust. Muinasaja loojangu hõngust aitavad meil osa saada üldteadmised ja hea kujutlusvõime.



SEDA KANTI külastades peaks tegema väikse haagi ning käima Loodi-Püstmäel, kus kohtuvad eri ajastud ja näeb head näidet pärimuskultuurist metsas.



Tõllamäe hiies saame osa ühest ürgsest tavast — hiies olemisest. Iidses pühapaigas võib proovida tajuda oma kohta ja tähendust põlisrahva põlvkondade ahelas ning kogeda looduse ehk tegelikkuse tunnetust.



On järeleproovitud tõde, et kui väärtustad ennast ja oma juuri, oskavad neid hinnata ka teised.



Paistu ürgoru pärandist on meil kergem osa saada, sest selle paigaga seotud lood elavad rahva mälus.



Tõllamäe hiit ja ürgorgu aitab soovijail tundma õppida rikkalik kohalike legendide, muistendite ja pärimuse kogu. Need lood näitavad ilmekalt, mida tolle aja inimesed mõtlesid ja tundsid, kuidas end ravisid, kust said jõudu, mida uskusid.



RASKEL AJAL otsime ikka millestki tuge, et ebakindlust vähendada. Mis see võiks olla? Seda laadi küsimustele tasub alati otsida vastust esivanemate tarkusest, mis on juba iseenesest vastus: meil on pärand. Põlisrahvaks olemine on ühest küljest hüve, kuid teisalt ka kohustus mäletada, tunda ja tunnetada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles