Kohtumine suure näitlejaga oli alati killuke paradiisi

Lembit Eelmäe käis oma teed uhkena ja püstipäi, olles elanud ajal, mil seda suutsid vähesed. Ta oli suur näitleja ja veel suurem inimene. FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Teisipäeval jätsid Vanemuise teater ja selts ning Tartu linn hüvasti näitleja Lembit Eelmäega. Mulkidel oli aga peale hea näitleja lahkunud suur poeet, vaimne eeskuju ja lähedane sõber.


Me olime temaga nii harjunud, et unustasime tema kõrge vanuse ja pidasime teda igikestvaks. Oma 70 aasta juubelil ütles ta ka ise, et ta ei tunne, et on vana. Kui ta mängis oma viimast rolli möödunud aastal Lilli kandis Naval, oli talle ehitatud eraldi kantsel, kus ta Taevamehena kõneles ega pidanud liikuma.



Ta oli võimas ja mitte ainult kui vana näitleja. Eriline oli tema kokkukuulumine kodukandiga, olemine osa Mulgimaast.

Lembit Eelmäega Vanemuise laval aastakümneid koos mänginud Raivo Adlas avas ärasaatmistseremoonia sõnadega: «Sa olid tõeline Mulgi jumal. Rääkisid mulgi keelt ja lugesid mulgi luulet. Su tervis oli juba väga õrn, sind tõsteti kõrgele, aga jumalad on ikka kõrgel. Sa tegid oma osa vapralt ära ja mulgid võtsid sind vastu kui jumalat.»

Lilli ootasid mulgid Lembit Eelmäed ka tänavu - Nava talu peremees, luuletaja ja kirjanik Jaak Kõdar kirjutas talle järjekordsesse lavastusse osa. Nüüd peame leppima sellega, et kuuleme Nava Lava festivali esimesel päeval Lembit Eelmäe mulgikeelseid luuletusi.

Raivo Adlas meenutas üht William Shakespeare'i ainetel kirjutatud näidendit ja väitis, et vanad näitlejad mängivad edasi ka siis, kui nad surevad. «Seal, kuhu sa lähed, ootab ees palju näitlejaid. Head minekut enamiku sekka!» lausus Adlas ning luges ette hulga väärikaid nimesid Eesti teatriajaloost. Lembit Eelmäele ei astu sealpoolsuses vastu aga ainult suured näitlejad, vaid ka Mulgi kirjamehed.

Eelmäe andis eestlastele arusaamise, mida tähendavad inimesele päritolu ja juured, ning mõistmise, et taevaks või põrguks elab igaüks oma elu ise. Ta oli peale näitleja ja luuletaja ka ühiskonnategelane, Mulkide seltsi ja Vanemuise seltsi taastaja ning mõlema auliige.
Mulgi kogukonna auväärse liikme, armastatud poeedi seotusest kodukandiga rääkisid Eesti mulkide seltsi vanem Kaupo Ilmet ja Mulgi kultuuri instituudi juhatuse esimees Kristel Habakukk. Nende järelhüüde ajal seisis Vanemuise laval Eelmäe kirstu ümber mulkidest auvahtkond. Kuigi kohal polnud ühtegi kirikuõpetajat, räägiti kirstu kõrval aina õndsaks saamisest.

Kultuuriminister Laine Jänes oli Vanemuisesse tulnud sõbrana. Ta tänas Lembitut selle eest, et temaga kohtumine, olgu see näitleja ja vaataja kohtumine teatrisaalis või inimeste juhuslik kohtumine Tartu tänavatel, oli alati killuke paradiisi.

Evald Kampus, kes Lembit Eelmäega Vanemuises, algul teatris ja pärast seltsis pool sajandit koostööd tegi, võrdles teda laulupeoga ning nimetas teda oma rahvale tuletoojaks. Jääb vaid nõustuda, et Eesti teatripubliku mitme põlvkonna kümned ja kümned tuhanded vaatajad on käinud läbi Lembit Eelmäe puhastustulelise mõjutusvälja.

Lembit Eelmäe mängis ennast suureks Jaan Toominga lavastustes Põrgupõhja Jürkana ja Mogri Märdina. Eesti taasiseseisvumise ajal kehastas ta Brežnevit, aidates naeruga lammutada Nõukogude Liitu.

Oma lavateed alustas Eelmäe Pärnu Endlas, hiljem pühendus ta Vanemuisele, aga oli seotud ka Ugalaga: Viljandi publik mäletab lavastust «Lalli ehk Mere keskel on mees» ja luulekava «Õhtu õvven vaate tähti». Eelmäe viimaseks suuremaks rolliks Viljandi teatris jäi «Pikk tee Veronasse», milles ta mängis koos Leila Säälikuga.

Lembit Eelmäe hindas südameharidust. «Need, kes on tõesti suured, ei lärma, nad lihtsalt on,» ütles ta tosin aastat tagasi «Sakalale» antud intervjuus. «Elus on nii palju otsida ja väärtustada, et enne saab maine teekond otsa.»

Lembit Eelmäe käis oma teed uhkena ja püstipäi, olles elanud ajal, mil seda suutsid vähesed. Ta oli suur näitleja ja veel suurem inimene.

Kord ühel kultuuriseltside üritusel, kui Andres Marand tutvustas Koidu seltsi tuba ja Mulgimaa ajalugu, rääkides kadunud suurmeestest, küsis keegi, kes on elavatest kõige suurem mulk. «Lembit Eelmäe!» tuli kiire vastus. Mõelda polnud vaja, sest see oli selge.
Nii tugevalt maaga seotud mees tuleb siia veel kindlasti tagasi. Elab järgmises elus jälle Mulgimaal.

Hüvastujätuks loeti Lembit Eelmäele luuletusi. Merle Jääger oli kahekordsele kolleegile kirjutanud luuletuse võru keeles, Andrus Eelmäe luges isa kirjakeelse luuletuse.

«Ja me oleme, eläme, kestäme/ ja jääme üle aigade aa/ ja äitsnep ärä-miut-unete-lill/ ja mu armastus - Mulgimaa!» kõlas ärasaatmistseremoonia lõpetuseks lindilt Lembitu hääl.
Teda saab veel kuulata 2002. aastal lindistatud heliplaadilt «Ku Pikäsillast üle saa».

Tagasi üles
Back