Mõeldes võidupüha ja Vabadusristi avamise melu järel noorele elluastuvale põlvkonnale, kisuvad mõtted risti-rästi. Olen oma õpetaja-aastate jooksul paljusid koolilävelt saatnud. Kõik nad on olnud oma nägu, aga üks on kõigile ühine: tahetakse end kehtestada, tõmmata piir lapsepõlve ja täiskasvanuks saamise vahele.
Elluastujatele vaatab vastu kriis
Nüüdsest peale hakatakse tähtsaid valikuid tegema ise, kuigi ka praegu ja kogu elu tuleb kuulda võtta oma vanemate nõuandeid. Vanemad ei anna vastutust järeltulijate saatuse eest kergelt käest ja lõppkokkuvõttes on see väga hea.
Praegusel ajal iseseisvasse ellu astuda on paras katsumus. Noortele vaatab vastu kriisiaeg ja sugugi kõik uksed pole nende ees avatud. Ent mitte majanduskriis pole see, mis ei lase kahe jalaga maa peal püsida, vaid ühiskonna sünnitatud hingeline ja eetiline kriis. Ühtekokku on see vaimne kriis, mis hakkab uut põlvkonda eksitama.
Tänu noorusele ollakse neist kriisidest veel peaaegu rikkumata. Algab katsumustega rindapistmine, mille juures tuleb iseendaks jääda.
Oma kauases pedagoogitöös olen sõelunud elutõdesid, mida tahan jagada noore põlvkonnaga. Siin need on.
Jää iseendaks. Ära ehi end kelleltki teiselt laenatud sulgedega ega upita end vaevaliselt karjääriredeli pulki pidi. See kõik on näilisuse teenimine ja kokkuvõttes tulutu. Elu ise tõstab sind pjedestaalile, kui sa oled selle ära teeninud.
Ära kipu poliitikasse, kui sul puudub kirjaoskus laiemas tähenduses - õige mees võid sa olla ka oma kodukarjamaal tööd tehes.
Ära kipu juhtima teisi, kui sul pole selleks intellekti. Beibelikkus ja jõmlus ei tee sinust teistele eeskuju. Sellisena oled sa nuhtlus nii teistele kui iseendale. Pealegi, kõrgelt kukkumine on valus.
Ära halise kõrgkooli ukse taga, rahakott puuga seljas, kui sa sinna kooli sisse ei saanud. Järelikult pole seal sinu koht. Otsi oma õige koht elus üles. Inimeseks olemise tuum on inimese enda sees.
Ja kui oled valinud oma eriala soovitud koolis või oled leidnud meelepärase töö, siis tee seda ausalt ja hoolega. Suures elus spikerdamine ja keksimine millegagi, mida teised sinus ei ole märganud, võrdub narrikübara kandmisega.
Kogu teadmisi ja elukogemust. Kogu ka raha - õnn on siiski alati teataval määral rahas peitunud, kui see on saadud ausal teel ja pole arutult laenatud. Suures elus ei ole tark midagi laenuks võtta.
Kui sa suudad jääda iseendaks ja väärikaks, siis sinust hoolitakse ja siis hakatakse sind armastama sinu enda lähikonnas. See on suures elus äärmiselt tähtis.
Väärikus ei tähenda kätteõpitud seltskonnareegleid ega välist glamuuri, see kõik on näiline ja ohtlik inimestevahelistes suhetes. Väärikus on hingeharidus, ka siis, kui on vaja olla otsekoheselt valus ja aus.
Seega ära jäta kunagi välja ütlemata oma õigeid seisukohti, kui selleks on vajadus. Väärikus eeldab julgust vahele astuda seal, kus midagi tõeliselt viltu kaldub ja mandub.
Väärikas inimene oskab vältida massikultuuri sünnitatud asjade kultust ja kassikulla sära ning ajakirjade esikaane piltidel poseerimist. Väärikas inimene ei lase end pimestada miraažidest ega petta kiidusõnadest, mis tulevad kellegi suust tühiseid traditsioone järgides, aga mitte kunagi südamest.
Õigete tõdemuste avastamiseks on alati andnud tuge hea ilukirjandus. Tuletan meelde Belgia-Prantsuse kirjaniku Maurice Maeterlincki mõtteid valguse eri kujudest tema näidendis «Sinilind».
Selle näidendi keskne tegelane on Valgus. Ta juhib lapsi Sinilinnu otsimise teel. Kui nad koos Valguse templisse sisse astuvad, pimestavad eredad kiired laste silmi ja Valgus selgitab: «See on rikaste valgus, sa näed, kui ohtlik see on. Inimesi ähvardab pimedaks jäämine, kui nad liiga kaua elavad selle kiirtes, see ei jäta kunagi ruumi mahedaile ja sõbralikele varjudele.»
Edasi jõutakse luuletaja valguse juurde. See on veiklev ja vikerkaarevärviline. Siis minnakse teadlaste valguse juurde. See asub tuntud ja tundmatute valguste piiril. Ning lõpuks ollakse vaimuvalguse juures. See on valgus, mida kunagi ei näe, aga mis aitab meil näha kõike, mis olemas on. Valgus, mis aitab näha teisi valgusi.
Missuguse valguse jälgedes hakatakse minema, on raske ennustada. Aga Sinilinnu leidsid lapsed oma kodust. See on tähenduslik.
Ükskõik kui kaugele teie tiivad teid ka ei kannaks, mõtetes on vaja tagasi tulla oma päriskodu juurde, oma kodukooli juurde, oma kodulinna. Just kodukoht on kaasa andnud kõik hea, mis noores elluastujas peidus on. Kodutunne on see, mis on üle aegade ühendanud põlvkondi ja andnud jõudu, kui see otsa kipub lõppema.