Üheksakümmend aastat tagasi käis Eestis Vabadussõda. See polnud suunatud ühegi riigi ega rahva vastu. Eesti rahvas võitles selle nimel, et pärast 700-aastast orjapõlve jälle omal maal peremeheks saada. Võit Vabadussõjas oli suurim ja tähtsaim sündmus meie mitme tuhande aastases ajaloos.
Vabadussõjast on räägitud palju. Hoopis vähem on aga viimasel ajal juttu olnud nendest sündmustest, mis toimusid Eestis 20 aastat tagasi. Luuletaja Hando Runnel ei nimetanud seda lihtsalt ärkamisajaks, vaid meie teiseks vabadussõjaks. Kunstnik Heinz Valgu sõnastuses oli see laulev revolutsioon. «Millal algab ajalugu?» küsis Vello Lattik 2004. aasta 15. oktoobri «Sakalas».
Kõnelda laulvast revolutsioonist, sealhulgas Eesti muinsuskaitse liikumisest, Rahvarindest ja Kodanike Komiteedest, või anda hinnangut tollastele sündmustele nüüd, 20 aastat hiljem on ühest küljest paras aeg, kuid teisalt ülearu vara. Liiga paljud tollastes sündmustes juhtrollis olnud isikud on veel otsustajate ja tegijate seas.
Tollased juhid on jagunenud eri erakondade ja maailmavaadete vahel. Tekkinud vastuolud, samuti võimu- ja muud ambitsioonid segavad ajaloolise tõe objektiivset hindamist. Praegu kirjutab iga tegija oma ajalugu: Savisaar enda, Laar enda oma.
Selleks et hinnata möödunut tõesena, tuleb unustada päevapoliitilised erimeelsused ja oma mina upitamine ning minna tagasi aega, mil need sündmused tegelikult toimusid. Aastatesse 1987-1991, mille ajaloolist tulemust ei osanud ennustada mitte keegi.
Sel ajal asutati ka Kärstna muinsuskaitse klubi. Sellel nagu kümnetel ja sadadel omasugustel oli kindel roll meie ajaloolise mälu taastamisel ja hoidmisel, samuti Eesti iseseisvumisel. Kärstna vabadussamba taastamine, millest möödus 23. juunil 20 aastat, oli kahtlemata üks tippsündmusi.
Säärast emotsionaalset ühtekuuluvust, nagu tundis eesti rahvas laulva revolutsiooni aastatel, võib täheldada heal juhul vaid korra inimpõlve jooksul. Sellist ühtekuuluvust ja koondumist võitlusse ühise eesmärgi nimel oli võimalik kogeda varem vaid Vabadussõja päevil. Meil, laulva revolutsiooni lastel, on olnud õnn olla nende sündmuste keskel ning samas olla ka ise otsustajad ja tegijad. See oli tõeliselt ülev aeg.
Millest kõik algas ja kas oleks võinud minna ka teisiti, kui läks, selle üle võib ilmselt palju vaielda. Eks ajaloolased seda praegu ja tulevikus teegi. Mõni seik aga vajaks meenutamist küll.
Kes oleks mõistnud arvata, et Mihhail Gorbatšovi 1980. aastate perestroika ja glasnosti poliitika käivitab sündmuste ahela, mis kokkuvõttes viib Nõukogude Liidu lagunemiseni? Kes oleks osanud mõelda, et 1987. aastal alanud fosforiidisõda äratab ellu Eesti rohelise liikumise, liidab ülejäänud maakonnad ja inimesed Virumaa looduse kaitsele? Selles võitluses sündis rahvast ühendav laul «Ei ole üksi ükski maa».
Kes oleks suutnud esimestel Eesti muinsuskaitse päevadel 1987. aastal uskuda, et juba aasta pärast lehvivad kõikjal Eestimaal sinimustvalged lipud? Kes oleks võinud ennustada, et 1988. aasta aprillis loodud Eestimaa Rahvarinne muutub suureks poliitiliseks liikumiseks, mis suudab ühendada nii eestimeelseid kommuniste, rahvuslasi kui progressiivseid teiste rahvuste esindajaid?
Kes oleks võinud nende sündmuste algul teada, et eestlaste iseolemise ja ühtehoidmise soov on nõnda suur, et see suudab Tallinna lauluväljakule kokku tuua sadu tuhandeid inimesi ning Balti ketis ühendab vabaduse nõudmiseks käed enam kui kaks miljonit inimest?
Nüüdseks on see kõik ajalugu. Ajalugu, mille nüansid alles vajavad lahtirääkimist ja kirjapanemist. Kõik see, mis järgnes laulvale revolutsioonile, on hall, sageli masendav ja rusuv argipäev.
Paljudest tollastest liitlastest on saanud rivaalid, sest kui iseseisvus on käes, muutuvad inimeste ambitsioonid, sihid ja kombed. Vahel tundub, et kogu poliitika on üks räpane võimuvõitlus ja üksteisele ärategemine. Siis tekib paratamatult küsimus, kas me selle eest võitlesimegi.
Paraku käib see demokraatia juurde ja me peame sellega leppima, sest demokraatiast paremat pole maailmas välja mõeldud. Alternatiiviks on üksnes diktatuur. Aga see on juba teine teema.
President Toomas Hendrik Ilves ütles oma pidupäevakõnes, et vabadus tähendab ühtlasi seda, et võime vabalt oma valitsejaid kritiseerida, kui me nendega rahul pole. Vabadus tähendab võimalust meie riigikogu ja valitsust valida ning vajaduse korral ka ümber valida. Paljudel teistel rahvastel paraku sellist vabadust ei ole.
On tõde, et ajalooks muutuvad sündmused alles siis, kui need on aset leidnud. 20 aastat tagasi me ei teadnud, mis meid ees ootab, aga ikkagi kummitab vahel küsimus, kas kõik oleks võinud minna ka teisiti.
Arvan, et meil oli kõvasti õnne, sest kindlasti oleks asjad võinud minna hoopis hullusti. Verevalamine ja võimalikud repressioonid olid meist mitmel korral ainult kukesammu kaugusel. Lätis ja Leedus ju inimesed hukkusid nii kuulide läbi kui tankiroomikute all.
Eesti avalik iseseisvumisvõitlus kestis ligi viis aastat, kuni riigipöördekatse 1991. aasta augustis kurjuse impeeriumi lõplikult hävitas. Just tänu sellele tunnustas Boris Jeltsin Venemaa presidendina ametlikult Eesti iseseisvust.
Kas see kõik oleks nõnda läinud ka ilma putšita? Sellele ei saa me kunagi selget vastust. Fakt on, et meie vabaduse võti oli tollal Venemaal. Meist ei sõltunud enam palju. Riigipöördekatse oli meile šokeeriv, ootamatu, kuid siiski parim lahendus, mis selles olukorras olla sai.
Venemaa hilisema presidendi Vladimir Putini tähenduses oli toimunud suurim geopoliitiline katastroof - Nõukogude Liit oli kokku varisenud. Me kasutasime oma võimaluse ära. Laulev revolutsioon oli lõppenud. Eesti oli taas iseseisev.
Ma ei tähtsusta ühtegi sündmust ega fakti taasiseseisvumise eelsel ajal, kuigi mõni on püüdnud või püüab oma isiklikku rolli rõhutades seda ikka ja jälle teha.
On hea, et meil oli tollal tarkust vältida tagasilööke ja inimeste hukkumist. Võimatud ei olnud ju ka vangistamised ja uued küüditamised - riigipöörajad Moskvas olid kõigele mõelnud. Paraku oli õnn meie ja meie liitlaste poolel.
On ütlemata tore, et saame 20 aastat hiljem hirmu tundmata kõiki neid tollaseid sündmusi meenutada ja oma ajaloost vabalt rääkida. Paljud meie esiisad ja -emad, kes küll surid või hukkusid nõukogude ajal ning kes meie taasvabanemist ja -iseseisvust ei näinud, ei hoidnud eestlust ja vabadusiha meile rasketel aegadel asjata. Saame vaid nende ees kummardada ja neid tänada.
Meie vabadus võib vahel olla väga habras. Soovin, et meil jaguks vaprust ja tarkust seda vabadust ja iseseisvust hoida ning kaitsta.