TEAME ÜTLUST, et alati on parem seal, kus meid ei ole. Naabrimehe elu tundub ikka huvitavam ja sisukam.
Ramo Pener: Kas teine elu on parem kui esimene?
17. juuni 2009, 09:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui elan korteris, soovin endale villat. Kui mul on vana Opel, igatsen uut Mercedest. Kui minu igakuine netosissetulek on 6000 krooni, tahan, et see oleks 60 000.
Kõik need soovunelmad võivad realiseeruda internetis Teise Elu (Second Life) virtuaalses keskkonnas, maailmas, kus toimib oma majandussüsteem ja rahaühik on Lindeni dollar. Kui esimene ehk reaalne elu ei rahulda, võib vabalt otsustada teise kasuks.
ON TÄHELEPANUVÄÄRNE, et Teise Elu on kogu maailmas valinud umbes 15 miljonit inimest. Tegemist on suhete võrgustikuga.
Kui esimeses elus on kohanemisraskused ja kommunikatsiooniprobleemid, võib põgeneda Teise Ellu ning saada seda, mida tahad.
Teise Elu asukaid nimetatakse avataarideks (avataara on india mütoloogias jumaluse laskumine maa peale elusolendi kujul). Avataar võib tunda end jumalana — kõikvõimsa ja võitmatuna. Ta võib isekalt oma elu juhtida ja olla vähemalt virtuaalselt oma õnne sepp.
PALJUD NOORED (aga mitte ainult noored), valivad endale Teise Elu, sest esimeses elus on nende arvates liiga palju probleeme, vastuolusid, häda ja viletsust, hirme ja muresid, üksindust ja üksildust. Virtuaalmaailmast võivad nad leida endale sõbra, kes neid ära kuulab (või vähemalt jätab sellise mulje). Seal on küllalt raha, et lubada endale seda, mida hing ihaldab.
Paraku on tegemist vaid virtuaalse inkarnatsiooniga, kuigi mõni sooviks reaalset metamorfoosi. Kas avataarid lepivad pelgalt virtuaalse meelelahutusega, kui paljudel neist on seksuaalfantaasiad, mania grandiosa, heroilised maavallutusplaanid, soov ebaõiglasele ülemusele kätte maksta... Vaevalt, et Teise Elu kodanik on emotsioonitu ja kiretu. Kuidas toimuvad emotsionaalne ümberkehastumine ning rollijaotus, see vajab väljaselgitamist.
REAALSES ELUS ja Teises Elus elaks kodanik justkui kaksikelu: päeval on ta üks, öösel hoopis teine. Kuidas selline maskeraad võib mõjutada isiksuse mina- ja maailmapilti, enesehinnangut ja grupitunnetust?
Väga harva õnnestub Teise Elu kaudu saada reaalne sõber kogu eluks. Kahestunud isiksust iseloomustab kaksikmoraal: isik muudab oma hoiakuid ja väärtusi vastavalt vajadustele ja kasumiprintsiibile.
Isekus, egoism, kasuahnus ja lõbujanu on niigi meile omased. Kas sellele tuleks tõesti veel lisa otsida Teisest Elust? See pole retooriline, vaid põhimõtteline küsimus.
Esimeses ehk reaalses elus on vaja leida probleemidele reaalsed lahendused. Seevastu virtuaalkeskkond pakub pseudolahendusi, kergema vastupanu teed, mis tavaelus enamasti ei realiseeru. Nimetatud keskkonnas viibimine tähendab oma mõttemaailma täitmist paljude unistuste ja lootustega, mis üldjuhul kunagi ei täitu. Kas tõepoolest on vaja kuristikku reaalse ja soovelu vahel süvendada?
Kas Teine Elu on purunenud suhete, lõhki läinud abielu uus algus? Vaevalt. See on vaid alternatiiv tegelikkusele, reaalsuse ilustamine endale sobivas suunas.
KUI TEIST ELU elatakse vaid sidevahendina, võib sellel olla isegi teraapiline mõju. Kui ollakse veendunud, et teine avataar on usaldusväärne ja empaatiline, võib suhtlemisest ja nõustamisest kasu olla.
Inimese ümberkehastumine on võimalik hinduismis ja budismis, paraku mitte reaalses elus. Reaalsuse eest ei tule põgeneda. Pigem on vaja õppida elama koos probleemide, hädade, kannatuste, valude ja kaotustega. Vaja on julgelt tõele silma vaadata, mitte põgeneda iseenda ja tegelikkuse eest. Selleks piisab täiesti esimesest elust.