Ametiühingute keskliidu juht Harri Taliga teatas eile õhtupoolikul Tallinnas Mustamäel trollide lõpp-peatuses seistes, et tema juhitava organisatsiooni korraldatud üle-eestiline streik õnnestus tagasilöökidest hoolimata. «Mitmes Eesti linnas oli ettevõtteid, kus inimesed streikisid selle vastu, et valitsusel puudub tahe ja soov läbi rääkida,» sõnas ta.
Teades, et samal ajal oli Viljandimaal end streikijaks kuulutanud vaid üks inimene, ametiühingute kohalik juht, julgeb «Sakala» arvata, et ettevõtmine kukkus kolinal läbi. Kuni seesugustele aktsioonidele ei suudeta luua kogu riiki hõlmavat kandepinda, näivad need pigem naeruväärsed kui tulemuslikud.
Milles siis viga? Esiteks selles, et streikijaid oli liiga vähe. Planeeritud mahus streikisid Tartu, Põlva ja Narva ühistranspordi töötajad. Samuti seiskasid töö transpordi ametiühingusse kuuluvad Eesti Posti kullerid Tallinnas ning Tallinna, Virumaa, Tartumaa ja Võrumaa teehooldajad. Aset leidis paarkümmend streigikoosolekut. Seda on selgelt liiga vähe, et nimetada ettevõtmist võimsaks ülemaaliseks tahteavalduseks.
Teiseks ei jõudnud sõnum pärale. Ametiühingute keskliit suudab end teataval määral kuuldavaks teha üksnes suurtes keskustes, kus leidub tuhandetesse ulatuvate töötajaskondadega ettevõtteid. Väiksemates kohtades ja kollektiivides mõjub nende sõnum, kui see üldse pärale jõuab, nagu hane selga vesi.
Näib, et tööseisakule eelnenud teavitustöö jäi nõrgaks ning kõik asjaosalised ei soovinud streigi ajal avalikkusele selgitusi jagada. Näiteks ametiühingute keskliidu Viljandi- ja Järvamaa osakonna juhataja Helle Sauga tõrkus «Sakala» küsimustele vastamast, selle asemel et kasutada pakutavat tribüüni oma sõnumi levitamiseks.
Kui ametiühingutegelased väidavad, et andsid endast parima, tekib paratamatult küsimus, kui suur ja põhimõtteline töölepinguseadust puudutav vastasseis üldse on, kui see nii vähestele korda läheb. Ehk ollakse valitsuse pakutud lahendusega leppinud?