Olav Renno: Võta üks ja viska teist

Olav Renno
, valija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olav Renno
Olav Renno Foto: Elmo Riig / Sakala

KÄIMASOLEVAD europarlamendi valimised on Eestis teisendatud erakondade numbrite hääletamiseks. Proteste muudetud valimiskorra vastu on avaldatud mitmes laadis ja kaliibris, alates valima minekust keeldumisest kuni eurosaadikuks kandideerimisest loobumiseni, mida kuulu järgi tegi reformierakondlane Toomas Savi.


Näib, et üheks protestimise mooduseks saab mõne üksikkandidaadi kasuks hääletamine. Sel moel võiks üks praegu kõige enam kõne all olevaid mehi Indrek Tarand saada kõva kvoodi. Veel paar nädalat tagasi ei osanuks seda arvata.



MITU ERAKONDA on oma eurokandidaate propageerides toonud välja kahe aasta tagused riigikogu valimiste eelsed lubadused, mis seni on enamjaolt teostamata jäänud. Nii on Isamaa ja Res Publica Liit kolikambrist üles otsinud 50 000 uue töökoha loomise loosungi. Selmet püüda kõigi oma käsutuses olevate hoobadega (sealhulgas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium) seda realiseerida, raiskas erakonna esimene mees Mart Laar aega Tallinna tänavail sooja ilmaga kuuma kohvi pakkudes. Milleks?



Reformierakond lubab kõva reklaamiraha eest ajalehtede esikaanele pandud kandidaatide piltide juures senise tulumaksumäära ja emapalga säilitada.


Ka pensionäre püütakse moosida nende pajuki allesjätmisega praeguses suuruses. Seejuures on eelarvekärbete valguses õhus pensionide tulumaksustamise piiri alandamine. Riigieelarve defitsiiti iga hinna eest eurole üleminekuks nõutava kolme protsendi piires hoida on aga lisatuluallikateta võimatu.



Teisedki põhierakonnad on oma valimislubadused rajanud Eesti siseasjade parandamise tõotustele. Nad pole kuulda võtnud president Toomas Hendrik Ilvese kolme kuu tagust manitsust kutsuda korrale kõik need, kes viivad valimiskampaania käigus jutu kitsalt Eesti sisepoliitikale.



OMETI PEAKS leiduma mõndagi olulist, mida Euroopa Liidu suurkogus meie riigi huvides üles tõsta. See, et neid küsimusi pole valimispropagandas puudutatud, näitab meie erakondade kitsarinnalisust, mõne küündimatustki.



Armsad lubajad, milliste hoobadega te loodate sealt kaugelt Brüsselist või Strasbourg’ist neid õhkupaisatud sisepoliitilisi taotlusi mõjutada? Europarlament ei ole ühegi liikmesriigi arengut ja arendusi otseselt suunanud. Euronormide rakendamine ja eurotoetuste kasutamise detailidki on jäänud riikide siseasjaks, mille puhul on hurjutatud üksnes jämeda rikkumise korral.



PALJUSID häiris, et peaminister Andrus Ansip ei kasutanud eelmisel neljapäeval televisioonis avaldust tehes riigi ringhäälingu mikrofoni, vaid esines erakanali kaudu. Kas selle saate maksis kinni riigikantselei või Reformierakond, pole nii oluline kui sõnumi taust, mis kaugendas valitsusjuhti paljude kodanike silmis rahvast ja riigist veelgi.



Ka ei saa inimesed enamasti aru, miks oli vaja täiesti edukalt oma töölõiku juhtinud sotsiaaldemokraatidest ministreid minema kihutada, kui nüüd


uute leidmisega hädas ollakse. Seda pole peaminister ega teised tema erakonna juhtivad poliitikud seni arusaadavalt selgeks teha osanud.



Kaunis näotu avaldusega sai oma erakonna nimel maha eurokandidaat Kristiina Ojuland, proovides kummutada europarlamendi liikme, Taani endise peaministri ja Euroopa Sotsialistide Partei esimehe Poul Nyrop Rasmusseni manitsust, et Eesti ei peaks püüdma iga hinna eest 2011. aastal eurole üle minna, sest see tooks kaasa majanduskriisi pikenemise kahe-kolme aasta võrra. Mis siis, et kriitik on sotsialist, eelkõige on ta kogenud riigimees, kelle sõnumit peaks arvesse võtma. Jah, leppigem sellega, et paljude igatsetud eurorahani jõuame ehk alles nelja-viie aasta pärast.



ÜKSNES KÄRPIMISTEga ei saa riigi büdžetti tasakaalus hoida, kui ei suudeta tulusid suurendada. See on aga võimalik ikkagi eelkõige üksikisiku tulumaksu tõstmise kaudu. Ettevõtluse tulumaksustamist pole küll mõistlik jätkuval majandussurutise perioodil ennistada, sest välisinvestorid otsivad ikka maksuparadiise, kelle sekka Eestit mõnikord arvatakse.



Muide, tunamullu viidi ettevõtete kasumit Eestist maksuvabalt välja tervelt 36 miljardit krooni; see maksustati kapitali kodumaal. Nii kosutas Eesti näiteks Rootsi riigi eelarvet. Omateada Euroopa jõukamate riikide hulka pürgides oleme sattunud hoopis viie enam lüpstava riigi sekka.



Kui nad senist joont jätkavad, võiks mitu poliitikut küll kõige oma erakonnaga juba enne järgmisi suurvalimisi märtsis 2011 ajaloo prügikasti siirduda.



RAHVA HÄÄL öeldakse olevat jumala hääl. Kui igal teemal internetti paisatavaid kommentaare pidada osaliseltki rahva hääleks, võiksid poliitikud neid hoolikalt sõeluda, mitte suuremalt jaolt ignoreerida. Muidugi on kommentaatorite hulgas asjatundmatuid ja kirjaoskamatuid isikuid ning mõni tunneb lausa mõnu, kui saab poliitikuid ja teisi kaaskodanikke solvata. Aus inimene, kui tal midagi öelda on, esinegu ikka oma nime all!



Enne eurovalimiste sedelile numbri kirjutamist ja urni juurde astumist arutlegem, mida eelistatud kandidaat Brüsselis korda saata suudaks. Saatkem sinna ikka tegusad inimesed!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles