Olav Renno: Minna või mitte minna?
26. mai 2009, 10:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JUUNI ESIMESEL pühapäeval oodatakse kodanikke hääletamispunktidesse, et valida kuus uut Eesti saadikut Euroopa Parlamenti, kuhu Euroopa Liidu 27 liikmesmaad läkitavad kokku 785 esindajat.
Ehkki see võib esmapilgul teisiti tunduda, on meie esindus suhteliselt suur: 492 miljonist eurooplasest moodustame vaid 0,27 protsenti, kuid europarlamendi kohtadest on meil tervelt 0,76 protsenti.
Kui nõukogude inimestele oli valimistel osalemine sama hästi kui kohustuslik, siis demokraatlikus ühiskonnas ei sunnita kedagi. Niisiis ei täida me sedelit urni lastes mitte kohust, vaid realiseerime üht meile antud kodanikuõigust.
PÕHISEADUSES on öeldud, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Paraku on tegelik võim ajapikku libisenud parteide kätte ja riigi käekäiku määravad koalitsioonipoliitikud.
Nüüd on rahvalt võetud veel üks demokraatlik valitsemisvõimalus: kui eelmistel
eurovalimistel võisime anda hääle konkreetse kandidaadi heaks, siis seekord on riigikogu seadustanud valimise suletud nimekirjade kaudu. Iga erakond võis esitada küll kuni 12 kandidaati, kuid valija saab hääletada vaid partei koondnimekirja poolt.
EUROPARLAMENDI valimised on algusest, 1979. aastast peale olnud otsesed ja ühetaolised. Nii on need ka tänavu enamikus liikmesriikides. Meil aga ei pea valitsejad saadikuid mitte rahva, vaid riigi esindajaks. Nii et seekordsed valimised on nagu põrsa kotis ostmine.
2004. aastal kehtinud avatud nimekirjade puhul oli enamikul valima läinutel juba aegsasti selge, millise kandidaadi number bülletäänile kirjutada. Nüüd aga tuleb sellele kirjutada meelepäraseima kandidaadi erakonna number ja kui see erakond ületab künnise, läheb europarlamenti eespoolseim kandidaat — hoopiski mitte teie soosik.
Registreeritud 101 kandidaadist kuulub enamik erakonna nimestikesse, mida on 11. Neile lisandub pool tosinat üksikkandidaati, kellel senise kogemuse põhjal pole valituks osutuda erilist lootust.
Kandideerima on seatud terve riigikogu juhatus ja neljandik läinud nädalal lagunenud valitsuse ministritest. Esimeste seas on enim lootust valituks saada reformierakonna esinumbril Kristiina Ojulandil. Head šansid «rahulikumasse ametisse» pääseda on ka sotsiaaldemokraatide nimekirja juhil Ivari Padaril.
Riigikogu liikmeid on kandidaatide seas tervelt 36, äsjaseid või ametisse jäänud ministreid neli, linnapäid ja vallaisasid kuus. Arusaadavalt on nendest lõviosa ülesanne olla vaid peibutuspart.
ETTEARVATULT on naised meie eurokandidaatide hulgas vähemuses. Neid on ainult 30. Ent nende valituks osutumine on perspektiivsem kui meestel: arvestades rahva poolehoidu eri erakondadele, saab Eestist uude europarlamendi koosseisu küllap kolm naispoliitikut. See on niisama palju kui senises koosseisus.
Aga mine tea, kui protestiks valitsuse tegevuse ja tulemuste vastu kaks Eesti parempoolseimat erakonda koguvad suhteliselt vähe hääli, võib meie eurodaamide arvuks tulla koguni 4. Elame, näeme.
OMAJAGU ebademokraatlik tundub olevat säte, et valituks osutunud kandidaat võib oma kohast loobuda, mispuhul mandaat siirdub nimekirjas järgmisele. Nii on näiteks Keskerakonna esinumber Edgar Savisaar välja öelnud, et eelistab tulemusest sõltumata jätkata karjääri kodumaal.
VALIMISED ON ukse ees ja mõtlemisaega on jäänud napilt. Kas minna valima või mitte minna?
Mina olen viimastel kuudel teinud läbi lausa mõtlemisevolutsiooni. Esimene mõte oli protestiks minemata jätta. Üks vaheetappe oli, et hääletan mõne üksikkandidaadi poolt. Nüüd aga kavatsen valima minnes siiski mõne tugeva erakonna numbri kirjutada, et mu hääleke hoopis kaduma ei läheks.
Asjata ehk valituks saamise perspektiivita üksikkandidaadile antud hääl suurendaks ju ebasoovitavate erakondade suhtelist edu ja niiviisi võiks eurosaadikuks siirduda mõni Eesti-vaenulik kandideerija. Neid leidub nimekirjades mitu, alates tingimisi karistust kandva pronksiöölasega kuni igal võimalusel Eestit ja eestlasi laimavate tegelinskiteni, kes «esindaksid» Brüsselis meie riiki samamoodi kui Tatjana Ždanoka Lätit.
Niisiis mingem halvema ärahoidmiseks ikkagi hääletama! Minemata jätmine, olgu laiskusest, ükskõiksusest või protesti märgiks, ei tee kuidagi meie elujärge paremaks.