Pidevalt muutuvas maailmas on alati midagi, mis jääb kestma

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noor näitlejanna Adeele Sepp mõisapreili Lisina (esiplaanil) suutis luua meeldejääva lavakuju. Taamal on Luule Komissarov ja Margus Vaher.
Noor näitlejanna Adeele Sepp mõisapreili Lisina (esiplaanil) suutis luua meeldejääva lavakuju. Taamal on Luule Komissarov ja Margus Vaher. Foto: Jaanus Laagriküll

Kirjanik Tõnu Õnnepalu on oma esimese näidendi pühendanud kõigile neile, kes ei tulnudki tagasi. Esietendus Ugalas kaks päeva enne märtsiküüditamise aastapäeva lisas sellele pühendusele sügavust.

«Sajand» on teatritekstina paeluv. See on tšehhovliku alatooniga lugu inimestest, kes on siin maal elanud, ning maast, millest nad on hoolinud ja mida armastanud. Kahest perekonnast, kelle põlvnemine ja saatus on erinevad, aga keda seob läinud sajandi paratamatus — äraminek. Kas siis ainelistel või poliitilistel põhjustel.

Lugu algab mõisaaja õitsengu perioodil enne Esimest maailmasõda, mil sajand on veel nii värske, et selle järjenumber kipub meelest minema, kuid kõik moodsa aja saavutused — elekter, raudtee, telefon, autod — on juba kättesaadavad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles