Aasta loomale algas aasta halvasti

Hunt. Foto: Toomas Huik / Postimees

«See ei peaks nii olema,» ütleb suurkiskjate uurija Raido Kont maasturi esiistmelt. Tiirutame juba kolmandat tundi Viljandi- ja Pärnumaa piirialade metsateedel, kuid huntidest ei paista ainsatki märki.

Aeg-ajalt peab keskkonnateabe keskuse kiskjate peaspetsialist Marko Kübarsepp auto kinni, hüppab välja ja uurib lumest paistvat augurida hoolikalt. Tavalisel päeval tunneks peaaegu kümme aastat huntidele pühendanud zooloog hallivatimehe jäljed ka rooli tagant tõusmata ära, kuid sel hommikul sajab ilusat ilma tõotanud ennustuse kiuste laia lund ja see ajab loomade käekirja kiiresti sassi.

Nii peabki Kübarsepp kahtluse korral üle kraavi kalpsama ja metsa all, kus jäljed veel selgemad, nende omaniku kindlaks tegema. Paraku osutuvad jäljed ikka metssea või mõne teise looma, aga mitte otsitava omadeks.

Raido Kondi nukker tõdemus ei tulene siiski ilmast — vähemalt mitte ainult. Mõlemat hundiuurijat paneb muretsema, et võsavillemeid on siin kandis ühtäkki väga väheks jäänud.

Veel eelmisel sügisel oli uurimisalal kaks kopsakat karja. Kikepera omasse, mida sel hommikul üles püüame leida, kuulus siis seitse looma. Aasta algusest on neid kaks. Halliste karja kaheksast liikmest püsib pärast aastavahetust ühes pundis ainult kolm, kellest kaks, Habe ja Hall, said eelmisel aastal kaela GPS-saatjad.

Tänu jälgimisseadmetele on Kübarsepp ja Kont märganud, et karja lagunemise järel on Habe, Hall ja nende kaaslane käitunud sute kohta üsna tavatult. Vähemalt kolmel korral on nad lahkunud oma tavalisest kodupiirkonnast, mis on niigi ligi 480-ruutkilomeetrine ehk peaaegu kaks Halliste valda, ja ühel puhul võtnud isegi ette rännaku Põhja-Lätti.

Mis asju Halliste hallivatimehed lõunanaabrite juures ajamas käisid, pole teada, kuid tähelepanuväärne on ainuüksi see, et nad läbisid kahe päevaga vähemalt 75 kilomeetrit. Nii on jäljeloendust tegevatel jahimeestel suur oht ühte hunti lugeda mitu korda, sest nood võivad ainsa ööga käia läbi mitme jahisektsiooni territooriumilt.

Alfa on algus ja ots

Kindlat põhjust, miks mõlemad uurimisala hundikarjad lagunesid, ei oska Marko Kübarsepp ja Raido Kont öelda. Loomadele võivad mõju avaldada saagi vähesus, jahimehed, haigused... Üsna tõenäoline on aga see, et nii Hallistes kui Kikeperas on karja juht­emane mingil põhjusel hukka saanud. Alfa surma puhul laguneb kari 85—90-protsendilise tõenäosusega juba mõne nädala jooksul.

«Ametlikult pole siin kandis ühtegi hunti lastud,» ütleb Kübarsepp. Sõnal «ametlikult» on kerge rõhk, kuid rõhust midagi konkreetsemat ulukiseirajatel pole.

Teadlaste sõnul on aasta loom ootamatult peaaegu kogu Eestis väga halba seisu sattunud, erandiks vaid Järva- ja Harjumaa. Nimelt lasti möödunud aastal hunte küll ettenähtud limiidi piires, kuid õnnetu juhuse läbi leidis oma otsa tervelt kaheksa alfaemast. Tavaliselt on neid kogu Eestis kokku paarkümmend.

Raido Kondi jutust tuleb välja, et huntidele jahti pidades tuleks üldse pöörata rohkem tähelepanu sellele, kus ja keda lasta, mitte lähtuda piir­arvust.

Hiljuti koos Jaanus Remmiga kirjutatud aruandes «Maastiku tsoneerimine hundi erineva ohjamisintensiivsusega aladeks» toob Kont välja, et ehkki kariloomi murdes tekitavad hundid kahju eelkõige inim­asustuste läheduses, kütitakse neid enamasti sügavates laantes, sest metsateede võrgustik teeb jahipidamise lihtsamaks ja sealsetel küttidel on suuremad hundijahi kogemused. Nii väheneb huntide arv eelkõige seal, kus neid võiks palju olla, ja loomapidajatel on murdjatega endiselt peavalu.

Kübarsepp rõhutab ka seda, et valimatu laskmise asemel tuleks jahimeestel keskenduda just neile võsavillemitele, kes on kariloomadele spetsialiseerunud, sest nood annavad oskused poegadele edasi. Lambamaiaste huntide tegutsemine pole halb ainuüksi lähikonna inimestele, vaid ka kiskjatele endile, sest mida halvem on nende maine rahva seas, seda suuremasse ohtu nad satuvad.

Hunt üksindust ei talu

Seda, et hunt on olnud pikalt põlu all, näeb kas või tema peitenimede hulgast. Vanarahvas ei tahtnud kurja kaela kutsuda ja nimetas sutt hallivatimeheks, metsasanitariks, vanaks halliks või võsavillemiks. Õigupoolest on ka saksa sõnast «hund» ehk «koer» tuletatud hunt ise peitenimi, mis kodumaise soe asemel kasutusele võeti.

Küllap on kunagi hundiseaduste aegu metsakutsud tõepoolest inimestele ohtu kujutanud. Vähemalt neilt kallist toitu röövides, kui mitte otse elu kallale kippudes. Nüüd pole ükski Eesti vanaema ega punamütsike juba poolteist sajandit hundi kõhust päästmist vajanud ja Marko Kübarsepal ei ole eales pähe tulnud, et tema uurimisalused võiksid inimesele ohtlikud olla. Nii ei osanud ta mõelda selgi korral, kui suutis soodsa tuulega peibutada hundi umbes 2,5 meetri kaugusele, teisele poole pimedusse mattunud suurt sirelipõõsast.

«Lõõtsutas ja siblis seal nagu suur koer, kuni ühel hetkel mu lõhna tundis,» meenutab Kübarsepp. «Siis pani sellise hooga minema, et toibus suurest ehmatusest vist mitu päeva.»

Ehkki inimese lähedus võsavillemitele ei meeldi, on nad omasugustega väga seltskondlikud. Üksikud hundid, kellest inimesed räägivad, pole Kübarsepa kinnitusel tegelikult midagi muud kui hundid, kes ei ole endale veel paarilist leidnud.

«Kui hunt peaks tõesti üksi elama, oleks see väga õnnetu hunt,» on Kübarsepp veendunud.

Tavaline perekond Hunt koosneb juhtpaarist ehk alfadest, viimase suve kutsikatest ja tihti ka mõnest eelmise või üle-eelmise aasta järeltulijast. Kaheksane soekari on Eesti mõistes juba päris suur, ehkki Soomaal on nähtud ka 13-liikmelist. «Aga see oli ainult seepärast, et alfapaari tütre kari tegutses läheduses ja kolmeks-neljaks päevaks sulasid kaks karja omavahel kokku,» täpsustab Kübarsepp. «Kõige suurem püsiv kari on siin olnud 2009/2010. aasta talvel — kümnene.»

Igal karjal on oma territoorium ehk reviir. Piirkondade suurus sõltub nii saakloomade arvukusest — eks talu pea ju ikka suutma pererahva ära toita — kui ka huntide endi asustustihedusest.

Kui noore hundi elus jõuab kätte aeg, mil ta tahaks alustada iseseisvat elu, lööb ta vanematest ja õdedest-vendadest lahku ning asub üksi ringi hulkuma. Varem või hiljem ristuvad tema teed vastassoo esindajaga ja kui koos leitakse ka tühi territoorium või suudetakse selle senised asukad välja puksida, ongi uus kari sündinud.

Ehkki hunti peetakse sügavate laante loomaks, kinnitavad teadlased, et ta ei ole elukohta valides ülearu peps. Muidugi eelistab ta olla omaette, kuid kui me teda salliksime, võiks ta ilmselt ka üsna meie lähedal elada. Toiduga on sama lugu. Erinevalt näiteks ilvesest, kellel metskitsed moodustavad lõviosa menüüst, võib võsavillem kõhtu täita jäneste, põdravasikate, metssigade, kitsede ja isegi hiirtega. Päeval püsivad hundid enamasti ühe koha peal, kuid öö varjus luusivad nad laialt ringi ning püüavad teravate meelte ja kihvade abiga kesköist pidusööki.

Sel ööl paistavad hallivatimehed olevat aga üsna vähe liikunud, vähemalt pole jälgedest näha, et nad oleksid eelmisel ööl peatuseks valitud metsatukast väljunud. Põder ragistab kraavis, tedrekuked istuvad kase otsas nagu mustast sametist jõuluehted, aga võsavillemitest pole jala- ega muid jälgi.

Viimaks, järjekordsele sihiristile jõudes märkavad zooloogid lumevallil kollast laiku ja Kübarsepp ajab auto lootusrikkalt lähemale.

«Kuidagi madalal... Rebane äkki?» kahtleb Kont.

Kübarsepp heidab pilgu autoukse vahelt välja ja mühatab poolpahaselt, poollõbustatult: «Mingid metsamehed hoopis!»

Sel hommikul pole huntidest õhkagi.