Olukord aasta pärast prügitalguid

Saarepeedi valla majandusnõunik Maire Palutaja on kunagise Nöödingu pigibaasi territooriumile toodud prügihunnikust leidnud võimaliku reostaja nimega dokumendi, mis võimaldab tal hakata prügitooja jälgi ajama. Foto: Elmo Riig / Sakala

Möödunud reedel kogunes umbes kümme tuhat Eesti inimest gruppidesse, et arutada mõttetalgutel riigi murede üle. Mis on aga saanud paikadest, mis aasta eest «Teeme ära!» koristamistalgutel puhtaks roogiti?

«Sakala» tegi väikese ringkäigu Saarepeedi vallas, teejuhiks seal koristustalgute koordinaator olnud Maire Palutaja, kes töötab Saarepeedi valla majandusnõunikuna.

Kui vallamaja eest stardime, nendib Palutaja, et säärane ringkäik on igati õigustatud, sest oma töö tõttu on ta pidanud kahjuks tõdema: nii mõnigi aasta tagasi korda tehtud koht on taas prügi täis. Me ei räägi üksikutest autoaknast välja lennutatud pakenditest või kümneliitristest prügikottidest, vaid sihipärasest ja suurest prügi ladestamisest.

Prügimägi maastikukaitsealal

Kõigepealt sõidame Varesemägede karjääri, kuhu Maire Palutaja teada oli hiljuti hulk suuri musti prügikotte ja kasutatud sanitaartehnikat toodud. Seda hunnikut me siiski eest ei leia — sama koha peal askeldab juba ekskavaator. Küllap on karjääri omanik selle prahi juba ise likvideerinud.

Teisel pool Põltsamaa maan­teed asuval mäeveerul, napilt kümme meetrit Varesemägede maastikukaitseala tähistavast sildist on aga maha kallatud mitu prügikotitäit olmejäätmeid, enamikus mitut masti pakendid. Maire Palutaja loodab sealt leida mõnda prügi toojat identifitseerida aitavat paberit, kuid peab pettuma.

Samal ajal avastavad ajakirjanikud mõnikümmend meetrit eemal teistsuguse prügipesa: keegi on ladunud puude vahele umbes meetrikõrguse virna vanu eterniiditahvleid, lisaks veidi vahtplasti ja vanu plastmassist rõdukaste.

Niisugune jäätmete ladestamine võtab kindlasti oma 10-15 minutit.

Tundub, et kui mõistust prügimäele minna pole inimesele antud, on tal selle võrra tavainimesest rohkem jultumust.

Mõni koht on puhtaks jäänud

Sõidame edasi, et heita pilk Varesemägede parklasse. Põltsamaa maanteelt sinna viiva väikese tee ääres teeme taas peatuse, sest võsast jääb silma üks suur must prügikott. Selle naabrusest leiame rämpsukuhja, mille seas on peale vana joogitaara roostes värvipurgid, triikraud ja mitut sorti rauakola.

Eriti õudne on seda kõike vaadata kõrvuti kollaste ülaste ja sinililledega.

Parklas ja selle lähedusse jäävates hoonevaremetes on olukord kardetust palju parem. Maire Palutaja sõnul koguti sealt mullu tohutult rämpsu ja asemele pole sinna ekstra midagi toodud — kogu reostus piirdub maastikukaitseala külastanud inimeste maha jäetud joogi- ja toidupakenditega.

Iseasi on maalilises kohas asuvad ahervaremed. Paraku pole nende osas positiivseid muudatusi oodata, sest krundi omanikud elavad välismaal ega tunne selle vastu vähimatki huvi.

Pöörame otsa linna poole, et vaadata üle Nöödingu vana pigibaasi territoorium. Möödume Karula järve äärsest metsatukast, kust mullu samuti talgulised üle käisid. Vähemalt ­autoaknast paistab, et see metsaalune on võrdlemisi puhas ja prügikohta pole sinna õnneks taas tekitatud.

See lubab ametnikul teha järelduse, et kuigipalju oli aastatagustest talgutest inimeste mõtlemisele ikka kasu. «Ka teeääred on tänavu kevadel puhtamad kui eelmistel aastatel,» leiab ta.

Joonistused ja preservatiivid

Need positiivsed noodid kaovad aga õige kähku, kui jõuame kunagise pigibaasi juurde. Esiteks troonivad seal rüüstatud hoonevaremed (taas ei ole omanikel nende vastu mingit huvi, kuigi neid, kes sel mäepealsel maatükil midagi asjalikku teha tahaksid, on olnud mitu). Teiseks on varemete ümbrus jälle rämpsu täis veetud ning prügi kogust võiks mõõta väiksema veoauto koormaga.

Toodud on kõike: olmejäätmete, aknaklaaside ja ehitusprahi seas vedelevad kõrvuti lapse joonistused ja kasutatud preservatiivid.

Sellest suurest hunnikust veidi eemal paikneb teine laiali puistatud prügilasu, millest võib muu hulgas leida suuremat sorti looma, arvatavasti lehma konte. Viimne puhkepaik seegi.

Üks reostaja jättis visiitkaardi

Maire Palutaja sobrab jälle prügi sees, et leida midagi selle toojale viitavat, kuid kõigil niisugustel asjadel nagu kataloogid ja ümbrikud on aadressiosa ära rebitud. Ega lagastajad ole enam lollid!

Järgmisel hetkel leiab Palutaja siiski ühe paberilipaka — sellise, millega antakse pangast kaasa kaardi PIN-kood. Paberitüki peal on ka ühe inimese nimi. Palutaja paneb leitu kenasti tallele ja lubab juba järgmisel päeval hakata selle prügitooja jälgi ajama.

Järgmisel päeval teatab ta «Sakalale», et küsides teadaolevalt teises vallas registreeritud, kuid faktiliselt juba pikemat aega linnas elava isiku elukoha aadressi väljaselgitamiseks nõu keskkonnainspektsioonilt, selgus, et see asutus juba tegeleb Nöödingusse prügi ladestanud inimese väärteo menetlemisega ning too on teo omaks võtnud.