Kui laps peab viibima pikemat aega haiglas, ent õppetükid tahavad tegemist, ulatavad talle abistava käe tunamullu seltsingu loonud haiglaõpetajad.
Laps vajab ka haiglas olles õpiabi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selgituseks neile, kes mõistega «haiglaõpetaja» varem kokku pole puutunud, ütles Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku lasteosakonnas töötav pedagoog Elina Savinen: «Haiglaõpetajad on alati olemas olnud — Vene ajal oli sel moel hariduse andmine lihtsalt veidi teisiti korraldatud. Alles nüüd on aga haiglaõpetajad hakanud ühiskonnas suuremat tähelepanu pälvima.»
Euroopa haiglaõpetajate liit Hospital Organisation of Pedagogues in Europe ehk HOPE (inglise keeles «lootus») koondab 23 riigi ametikaaslasi, teiste seas 2011. aastal Eestis asutatud mittetulundusühingu Eesti Haiglaõpetajate Selts kümmekonda liiget, kes on ametis Rakvere ja Pärnu haiglates, Tartu ülikooli kliinikumis, Tallinna psühhiaatriahaiglas ning Viljandi haigla lastepsühhiaatriakliinikus.
Põhjus, miks tuleb ka raviasutuses õpetust jagada, on määratletud haridusseaduses. Selle kohaselt peavad riik ja omavalitsus tagama, et kõigil lastel oleks võimalik koolikohustust täita ning oma õigust haridusele realiseerida.
Lapsi kogu Eestist
Viljandi haigla lasteosakonna patsientidel õpetaja siiski abis ei käi. Haigla juhi Priit Tampere sõnul pole selleks vajadust, sest lapsed viibivad seal üldjuhul üpris vähe aega ja on pigem voodihaiged. «Neid ei ole mõtet õppimisega häirida. Ravi spetsiifika on teine ja sellega ei anna koolitamist heas mõttes klapitada,» lausus ta.
Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku lasteosakonna kaks õpetajat on tegelikult Pärsti valla töötajad ja Heimtali põhikooli nimekirjas. Seal ei anna nad siiski ühtegi tundi. Nad jagavad teadmisi Viljandi haigla kuuendal korrusel, kuhu võivad jõuda 4—16-aastased lapsed kõikjalt Eestist. Need on lapsed, kel on näiteks ärevus- ja kohanemishäirete ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirete sümptomid või diagnoos, käitumiprobleeme või õpiraskusi.
Tavaliselt veedavad patsiendid selles osakonnas kaks nädalat. Uuringute ja raviprotseduuride kõrval tehakse ka kõik selleks, et nende haiglas viibimine oleks võimalikult mugav ja tavaellu tagasipöördumine valutu.
«Kui lapse tervislik seisund vähegi lubab, täidame muu hulgas aega õpetamisega,» ütles Elina Savinen ning lisas, et seaduse järgi on igale haiglas viibivale lapsele koolitööd ette nähtud nädalas kaheksa õppetunni ulatuses.
«Rohkem võib alati teha, kuid siin tuleb eelkõige arvestada lapse tervislikku seisundit ja valmisolekut. Me ei saa siin toimida nagu tavakoolis, kus tund on range mõiste: kindlate kellaaegade ja mahuga,» selgitas õpetaja.
Et lapsed on haiglas eri vanuse ja tasemega, siis kõik korraga nad tunnis ei käi. Tihti on õpe üldse individuaalne.
Kodutöid jäetakse Savineni jutu järgi vahel vanemate klasside õpilastele. «Kindel on aga see, et kedagi peale tunde ei jäeta ja kontrolltöid ei ole.»
Tähelepanu põhiainetel
Kõiki aineid Viljandi haigla lastepsühhiaatria osakonna õpetajad andma ei pea, nad keskenduvad vaid põhiainetele. Elina Savineni hooleks on emakeel ja võõrkeeled ning teine õpetaja tegeleb matemaatika, ajaloo ja loodusõpetusega.
«Tegelikult jääb siin kahest õpetajast väheks, meid võiks märksa rohkem olla,» nentis Savinen.
Pedagoog rääkis, et tihti tulevad lapsed haiglasse oma õppematerjalidega ja oma õpetaja kaasaantud kavaga, mida on vahepeal plaanis koolis läbi võtta. Võib ka juhtuda, et haiglatundi tulevad kolm sama klassi õpilast, kellel kõigil on erinevad õpikud.
«Niipalju on haiglaõpet ikka teadvustatud, et koolis teatakse: siingi käib õppetöö,» tõdes Savinen.
Kui laps haiglast lahkub, saab ta kaasa hinnetelehe, millel on ühtlasi kirjas teemad, millest juttu oli.
Eripedagoogilise haridusega Elina Savinen ei ütle, et haiglas oleks raskem õpetada, see on lihtsalt veidi teistmoodi töö ja nõuab pisut teistsuguseid õpetamismeetodeid. «Siin tuleb arvestada paljude asjadega, millega koolis pole esmapilgul arvestada tarvis. Ma pean mõtlema näiteks sellele, et laps on oma tavapärasest keskkonnast eemal. Ta on eraldatud oma vanematest, tavalistest tegevustest ja sõpradest. Haiglaõpetaja on siin ka tugiisik.»
Et psühhiaatriahaiglasse jõuavad paljud just kooliprobleemide tõttu, on Savineni sõnul väga tähtis võtta arvesse igaühe individuaalseid eripärasid ning seejuures tuleb üritada taastada või leida õpimotivatsiooni — tagada eduelamus. «Siin peab lapsi innustama ja motiveerima, üritama nende minapilti natuke positiivsemaks muuta.»
Savinen rõhutas, et lapsed, kes haiglas viibivad, tulevad hea meelega õppima ning ka lapsevanemad on huvitatud, et seal õppetööd tehtaks. «On ju selge, et kui haiglas järjepidevalt õppida, on pärast tunduvalt lihtsam kooli tagasi minna.»
Eestiski võiks olla haiglakool
Elina Savinen tõi välja ka ühe Eesti haiglaõpetuse nõrga koha.
«Pärast seda kui laps on kaks nädalat uuringutel ja ravil viibinud, peab ta tagasi minema tavakooli, kus satub sama viletsasse seisu, nagu oli varem. Üleminek haiglast kooli peaks olema sujuvam ja pehmem, et laps ei satuks kohe jälle keskkonda, kus tal oli väga raske,» kõneles ta. «Meilgi võiksid muu maailmaga sarnaselt olla haiglakoolid neile, kes vajaksid enne tavakooli tagasiminekut lisaaega. Niisuguses väikses koolis võiksid lapsed käia pool aastat või lausa terve aasta.»
Viljandi haiglas on peale õpetajate ametis ka tegevusjuhendaja, kes struktureerib laste päeva: saadab neid näiteks protseduuridele ja lahendab nendevahelisi konflikte. Lastel on võimalik mängida lauamänge ja tegelda kunstiga. Tiigrihüppe kaudu sai lastepsühhiaatria osakond hiljaaegu kolm arvutit, mida, tõsi küll, pole veel jõutud järele ühendada.
Haiglaõpetajate seltsi tähtsamad eesmärgid on parandada haiglate ja koolide koostööd ning tagada ravil olnud lastele võimalikult paindlik naasmine kooli. Unistatakse ka juhendmaterjalidest ja dokumendivormide väljatöötamisest, et kindlustada säärase õppetöövormi puhul paremaid tulemusi.
PATSIENDID
2012. aastal viibis Viljandi haigla lastepsühhiaatria osakonnas statsionaarsel ravil 208 Eesti last ja noort, kes veetsid seal keskmiselt 16,4 päeva.
• Viljandimaalt 98
• Pärnumaalt 26
• Harjumaalt 16
• Järvamaalt 15
• Ida-Virumaalt 11
• Lääne-Virumaalt 10
• Jõgevamaalt 10
• Tartumaalt 8
• Põlvamaalt 7
• Saaremaalt 4
• Valgamaalt 2
• Võrumaalt 1
Allikas: Viljandi haigla