Homme jõuab Viljandisse Kondase keskusesse Lauri Sommeri ehk Kago, Ramo Tederi ehk Pastaca ning viimase aja säravaima debüütalbumi teinud Iisak Sulev Andrelleri ehk Epifoliumi minituur.
Epifolium viib XXI sajandist minevikku
13. veebruar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iisak Sulev Andreller sündis Walesis, kuid kasvas üles Toronto mitmekultuurilises metropolis. Sealt viis tee teda lääne poole Vancouverisse, kus ta sai bakalaureusekraadi keskkonnabioloogias.
Tema vanavanemad on kõik Eestis sündinud ja vanemad räägivad eesti keelt, aga tema ise ei puutunud eesti kultuuriga kokku enne oma viimast ülikooliaastat, mil mängu tuli üks kummaline ja saatuslik juhus.
Oma bakalaureuseõppe lõpus õppis Iisak Sulev Andreller palju Kanada indiaanlaste kohta. Eriti seda, kuidas nad traditsiooniliselt taimi on kasutanud. Ühes etnobotaanika loengus oli külaliseks Squamishi hõimu pealik, kes koputas tudengite südamele: «Palun ärge tulge pärast seda kursust minu juurde minu vanavanemate kohta küsima, vaid minge ja rääkige esmalt oma vanavanematega.»
Pealiku sõnad puudutasid Iisak Sulev Andrellerit sügavalt. Nii hakkaski ta vanaema ja vanaisa käest uurima, mida nood Eesti kohta mäletavad. Varsti mõistis ta, et ei jää üle muud kui tulla Eestisse ja seda kõike oma silmadega kaeda.
Ta kohtas palju häid inimesi ja Eesti hakkas talle nii väga meeldima, et kahekuisest puhkusest said aastad. Nüüd on ta õnnelikult abielus eestlannaga ja elabki siin.
Iisak Sulev Andreller, millega eesti rahvamuusika teid köidab?
Väga põnev on mängida muusikat, mida mu esivanemad mängisid mitu põlvkonda enne mind. Torontos elasin paljude kultuuride keskel, aga vaid mõni üksik mu sõber oskas rääkida oma vanavanemate keelt.
Kaks põlvkonda tagasi räägiti maailmas umbes kuut tuhandet keelt, praegu õpetatakse lastele ainult pooli neist. Minu meelest on väga tähtis hoida vanu traditsioone elus ning muusika mängimine on üks viis, kuidas seda teha.
Epifolium kõlab nagu mõne black metal’i bändi nimi. Miks te just selle valisite?
Ha-haa. See nimi on tegelikult saadud mu lemmiktaime põdrakanepi ladinakeelsest nimetusest. Kuna ma õppisin ülikoolis keskkonnabioloogiat ning saan loodusest palju inspiratsiooni, siis tahtsin, et ka mu nimi oleks pärit loodusest.
Millal otsustasite Epifoliumi nime all muusikat tegema hakata?
Ma olen oma loomingut salvestanud alates sellest ajast, kui olin kuueteistkümneaastane. Sõpradele kassette lindistades panin neile salaja ikka ka omaenda lugusid erinevate bändinimedega.
Ühel 2010. aasta õhtul mängisime koos Mari Kalkuni, Ramo Tederi ja Lauri Sommeriga minu juures muusikat. Nad tahtsid ka minu loomingut kuulda. See meeldis neile ning nad julgustasid mind seda edasi arendama.
Pärast seda otsustasin oma muusikat ka avaldama hakata. Mõne kuu pärast oli Epifolium reaalne ja esines esimest korda laval.
Et just need sõbrad õhutasid mind Epifoliumit looma, on see tuur minu jaoks väga tähenduslik.
Mulle meeldib Epifoliumi lähenemine pärimusmuusikale väga. See on veidi tavatu, kuid seda huvitavam.
Tänan. Ma olen alati olnud see inimene, kes üritab kõike teha omamoodi ja isiklikult.
Millal ja kuidas te õppisite kannelt mängima?
Võtsin kandle esimest korda kätte oma sõbra Saaremaa talus, kui tulin 2008. aastal Eestisse. See meeldis mulle väga ja ma hakkasin uurima, kus saaksin seda õppida.
Osalesin Elo Kalda juhendatavas kandle õpitoas ja kui sügisel Tallinna kolisin, võtsin vahetevahel osa ka Tuule Kanni kannelkonnast. Lisaks sellele olen proovinud arendada erinevaid kandle mängimise viise ja õppinud mõned lood ka sõprade käest.
Milliseid instrumente te oma muusikas kasutate?
Ma kasutan akustilist kitarri, kaheteistkümnekeelset kannelt, erinevaid plaatpille, nagu kellamäng ja metallofon, basskitarri, charango’t, mis on Boliiviast kaasatoodud ukulele sarnane instrument, ning mitmesuguseid löökpille.
2009. aastal käisin abikaasaga Saaremaal kandlemeisterdamise kursusel, mida juhendas Mart Aardam. Seal ehitasin endale seitsmekeelse puuvirblitega kandle. Pärast seda olen teinud veel ühe kaheteistkümnekeelse kandle, vasktorudega metallofoni ja foot controller’i, mida ma laval luupimiseks kasutan.
Plaadil ja ka laval kuulete sämplinguid kärarikkast Toronto metroost, minu loodusmatkadest ja minu lemmikdžässiartistide rütmidest.
Kuidas sülearvuti ja moodne elektrooniline kõla pärimusmuusikat rikastavad?
Kuigi ma usun, et rahvamuusika vanaviisi mängimisel on suur väärtus, meeldib mulle vanu meloodiaid ka uute helidega segada. Minu meelest loob see omamoodi silla mineviku ja tänapäeva vahel. Meid viiakse XXI sajandist mineviku manu ning toonased viisid külastavad omakorda meie aega.
Pealegi ei suudaks ma ilma sülearvutita mitut pilli samal ajal mängida. (Naerab.)
Kust leiate repertuaari?
Mõned lood olen õppinud Elo Kalda ja Helle Suurlahe käest — viimane õpetas mulle Saaremaa kandleehitamise kursusel kannelt —, teised aga sõpradelt. Umbes kolmandik Epifoliumi repertuaarist on originaallooming.
Oma debüütplaadi salvestasite siiski Kanadas.
Mu sõbral Seanil on väga ilus suvila Bobs Lake’i lähedal. Et soovisin lindistada looduslikus keskkonnas, oli see ühetoaline järvevaatega palkmaja ideaalne paik. Viisin kõik oma pillid ja varustuse sinna ning salvestasin igal hetkel, kui ma ei olnud parasjagu metsas või kanuus.
Enam-vähem kogu album sündiski seal. Tahtsin teha selle nii akustilisena kui võimalik, mistõttu kutsusin oma sõbra Ted Sherki kolmes loos kontrabassi mängima. Need lood salvestasime tema elutoas.
Ega te ole ometi pidanud kahetsema otsust Eestisse kolida?
Kindlasti mitte. Olen elanud väga paljudes kohtades ja reisinud päris palju, kuid ei ole kuskil mujal tundnud ennast rohkem kodus kui siin.
ARVAMUS
RAMO «PASTACAS» TEDER,
muusik
Kui ma Iisakut esimest korda seltskonnas nägin, mõtlesin, et ta ongi selline napisõnaline. Aga siis selgus, et ta ei osanud veel eesti keelt eriti palju ning sellepärast ei öelnud sõna sekka.
See oli pärast Kago ja Mari Kalkuniga koos esinemist Mustpeade majas. Pärast kontsertigi olid meil pillid peos ja Iisak mängis kohe kaasa. Väga hea tunne oli.
Sealt läksime tema poole terve selle kambaga. Jõime teed ja hakkasime kohe nii tema kui minu pillidel uuesti mängima. Mul oli lindistaja kaasas ja väga ilus improviseeritud salvestis tuli.
Iisak laskis hiljem veel oma lugusid. Tiba elektroonilisemaid kui see Epifoliumi plaat tal, aga sarnase tundega. Mõnus!