Suur paanika elektrituru avanemise ümber ei näita veel raugemise märke. Oodatakse hirmuga uue aasta esimesi elektriarveid, võrreldakse, valitakse ja vahetatakse pakette. Kuidas aga läheb elu neil, kel suuri elektriarveid karta pole, sest majapidamises pole elektrit?
54-aastane Kalvi Viidaka ning tema ea- ja elukaaslane Marika Jermolajeva on Tarvastu vallas Kangru talus elanud kümmekond aastat — algusest peale elektrita. Varem oli paari kodu Tallinnas, maale sattusid nad elamispinna otsingutel. Nimelt olid nad koos paljude saatusekaaslastega vastu tahtmist sundüürniku staatusesse sattunud ja pidid vana elukoha maha jätma.
Õnneks teadis Kalvi Viidaka ema, kes praegugi naabertalus elab, et kõrval on majapidamine tühi, ja soovitas pojal omanikuga kaupa teha. Nii andiski soomlasest omanik talukoha perele tasuta üürile tingimusel, et maja hoitakse enam-vähem korras ja köetakse pidevalt.
Seda, et elektrit pole, teadsid üürnikud algusest peale, kuid parema võimaluse puududes võtsid elamispinna vastu. Nõukogude ajal on majapidamises elekter siiski olnud, sellest annavad tunnistust vanad elektrijuhtmed laes ja seintel. Et hooned jäid vahepeal aastateks tühjaks, võeti vool majast välja.
Uus omanik oli uurinud võimalusi elekter uuesti majja saada, kuid hindu kuuldes sellest plaanist loobunud. Liin möödub majast kümne meetri kauguselt, seega on elekter posti otsas nii-öelda käega katsuda.
Isegi taskulamp kustus ära
Mugavast linnamajast hilissügisel igasuguste mugavusteta ja elektrita tallu kolimine oli päris suur šokk. Kõige rohkem tunti algul puudust telerist ja kraanikausist. Isegi tee pealt kaasa ostetud taskulamp ütles Kalvi Viidaka ema majast oma tallu kõndimise ajal üles. Kohe oli vaja muretseda tublisti küünlaid, tikke ja patareisid. Vahepeal üritati ka laenatud akude abiga elektrit saada ja nii vaadati koguni telerit, kuid nüüdseks on akumajandus lõppenud, sest autota on keeruline raskeid akusid laadimas käia.
Majas, kus pole elektrit, käib elu päikese ja ilma järgi. Kõige raskem aeg on muidugi talv. Et mitte küünlaid arutult raisata, püütakse ikka koos päikesega üles tõusta ja pimedatel õhtutel varem magama minna. Sellest hoolimata kulub talvisel ajal vähemalt 40 majapidamisküünalt kuus. Tuttavad juba teavad ja toovad neid mõnikord ka kingiks.
Suurte külmade ajal kasutavad paljud ahiküttega majade omanikud elektrit, et lisasooja saada, kuid Kalvil ja Marikal seda võimalust pole. Vana maja on viletsas seisus ega pea sugugi sooja. Seepärast on elanikud õnnelikud, kui hommikul on veel mõni soojakraad toas, aga on juhtunud ka seda, et veeämber kööginurgas on endale ööga jääkaane selga kasvatanud.
Toiduvalmistamine käib nii suvel kui talvel puupliidiga. Söögikraami ostes tuleb täpselt läbi mõelda, mida ja kui palju vaja läheb. Talvel saab lihakraami pikemat aega värskena hoida, suvel tuleb see kähku soola panna. Esikus seisab puust kast, mida pererahvas naljatamisi Saratoviks hüüab. See täidab külmkapi ülesandeid.
«Siin ei ole midagi keerulist. Ei olnud meie esivanematel külmkappe, küllap saame ka meie ilma hakkama,» leiab Kalvi Viidaka. Köögikapil seisab küll mikrolaineahi, kuid seal hoitakse leiba ja saia.
Lugemine neelab küünlaid
Kalvi Viidaka on suur lugeja, talle sobib kõik alates Dostojevskist ja lõpetades «Kroonikaga». Raamatuid, ajalehti ja ajakirju saab ta enamasti sõprade ja tuttavate käest. Mõnikord tekib mehe lugemishuvi pärast ka tülisid, sest naise arvates kulub sellele liiga palju küünlaid. Tema meelest võiks lugeda pigem valgel ajal või suvel.
Mõlemad on aga suured raadiokuulajad ja väike patareidega raadio on nende pidev kaaslane. Enamasti kuulatakse Vikerraadiot, sest seal on rohkem huvitavaid jutusaateid ja kuuldemänge. Tähtsal kohal nende päevakavas on ka kella üheksane unejutt. Kui see kuulatud, ongi aeg magama jääda.
Suvel on elu muidugi lõbusam, siis saab kaua õues toimetada ja näeb kambris lisavalguseta midagi teha.
Kõik võõrad, kes paari majja satuvad on algul üsna üllatunud, et sellistes tingimustes saab ka XXI sajandil elada. Aga nemad tõestavad, et saab küll. Marika Jermolajeva räägib lõbusa loo oma tütrest, kes neil esimest korda külas olles käskis emal tule põlema panna. Ema süütas küünla, aga tütar ei osanud küünlavalgust vääriliselt hinnata ja otsis ikka lülitit.
Kalvi Viidakal keerleb peas suurepärane äriidee: laudadest võiks kokku lüüa paar lihtsat onni ja hakata jõukatele välisturistidele müüma tsivilisatsioonivaba puhkusevõimalust. Tema meelest võiks see tööstressist ja urbaniseerumisest muserdatud inimhingedele tõelist kosutust pakkuda.
Loomulikult ollakse ka siin majas raadio vahendusel kursis elektrituru avanemise ja selle üle tekkinud poleemikaga. Kuuldu põhjal arvab Kalvi Viidaka, et eks kogu see vaba turg ja pakettide valimine ole üks inimeste lollitamine, tegelikku valikuvabadust ju pole.
Kui aga läheduses voolavast Õhne jõest püütud kuldkalake saaks täita ühe soovi, siis laseks ta voolu majja tuua küll. Ta ei karda ka suuri elektriarveid, sest mõistliku tarbimise korral ei tohiks need liiga suureks paisuda. Pealegi kulub küünaldele ja patareidele samuti päris palju raha.
Elektrit pole, kontrolör aga küll
Kuigi elektrit pole majapidamises juba ammuilma, käib Kangru talus järjekindlalt paar korda aastas elektrikontrolör, kes soovib näha voolumõõtja näitu.
Kalvi Viidaka usub, et energiafirmal on hästi teada, et talus elektrit pole, kuid reididel käiakse sellepärast, et pererahvast elektrivarguselt tabada. Miks muidu teeb kontrolör iga kord pärast selgitust, et majas pole kübetki voolu, nii pooljuhuslikult asja tare nurga taha. «Ju ikka sellepärast, et avastada posti otsast tuppa veetud kaableid. Aga neid siin ei ole ega tule,» ütleb peremees.
Oma olukorra parandamiseks pole elule jalgu jäänud paar seni midagi suuremat ette võtnud. Et maja ei kuulu neile, ei saaks nad siin omapäi midagi otsustada, samuti pole nad valla elanikud, sest sissekirjutuski jäi koos eelmise eluga Tallinna. Mitme tuhande euroni küündivat liitumistasu aga töövõimetuspensionist ja juhutöödest elatuv paar maksta ei suuda.
Tarvastu valla majandusnõunik Rein Anton kinnitab, et kui inimesed tulevad vallalt abi küsima, püütakse võimaluse piires ikka aidata, kuid kogu liitumistasu kellegi eest kindlasti ei maksta. Iga abipalvet vaadatakse eraldi ja esmajärjekorras aidatakse neid peresid, kus kasvavad alaealised lapsed. Kui elamistingimused ohustavad juba tervist, siis saab vald pakkuda asenduspinda või paigutada inimesed hooldekodusse.
Elanikud ise oma olukorras suurt traagikat ei näe ja kedagi teist ei süüdista. Seekord on suurem osa pimedast ja külmast ajast õnneks seljataga. Päike sillerdab lumel ja vana talu metsaserval tundub kui piltpostkaardilt välja lõigatud. Talve lõpu aitavad üle elada küünlad, Vikerraadio, pidev tuli pliidi all ja mõni pits kangemat külmarohuks.