Viljandi kodutute loomade varjupaigas valmis vabatahtlike abiga ainulaadne veterinaariruum.
Varjupaik sai ruumi loomade ravimiseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Üheski teises meie mittetulundusühingu varjupaigas pole selliste tingimustega ruumi,» lausus Viljandi varjupaiga juhataja ja loomapüüdja Siiri Mängli.
Veterinaariruumist unistati pikalt, sest Männimäe loomakliiniku vahet oli ebamugav käia nii inimestel kui loomadel. «Kui mul on 130 kassi ja 20 koera, on väga raske nendega edasi-tagasi sõita,» nentis Mängli.
Männimäe loomakliiniku loomaarst Laura Linntamm ütles, et mõned varjupaiga loomad võivad kanda nakkusi ning olla seepärast teistele kliinikusse toodavatele lemmikutele ohtlikud. Seega rõõmustab varjupaiga veterinaariruumi valmimine ka kliinikut.
Siiski ei hakata varjupaigas tegema operatsioone või steriliseerimisi, sest sealne ruum pole nii steriilne. «Saame teha loomade läbivaatusi, anda vaktsiini ja ussirohtu, panna kiipi, teha kirbutõrjet ja muud seesugust,» loetles Mängli.
Suur tõuge
Veterinaariruumi ehitusele andis suure tõuke Ingrid Ilsjan, kes töötab Rootsi interneti infoliini haldavas osaühingus Nummerupplysningen. Juunis tuli Ilsjan varjupaika, et pakkuda kodu ühele hüljatud kutsikale. Olles näinud sealseid kesiseid tingimusi, rääkis ta neist ettevõtte juhatajale, kes on suur loomasõber. Niisiis võeti varjupaigaga ühendust ning küsiti, kuidas saaks aidata.
«Nad polnud huvitatud toidu annetamisest, vaid millestki suuremast,» meenutas Mängli. Tollal oli kontor just valmis saanud ning järgmisena oligi vaja veterinaariruumi.
«Rääkisin neile sellest ning nad palusid, et saadaksin meiliga nimekirja asjadest, mida vaja läheb,» jutustas Mängli. Lühikese nimekirja lõppu pani ta tagasihoidliku märke, et kui annetajale nimekirjast mõni ese sobib, oleks varjupaik selle üle väga õnnelik.
Kiiresti saabunud vastuses teatati, et ettevõte on valmis rohkemgi abi andma.
Lubajad ja tegijad
«Me olemegi alati sellised tagasihoidlikud, sest ei julge väga loota. Lubajaid on olnud palju ja me oleme tihti kõrvetada saanud,» selgitas Siiri Mängli. Pärast seda täiendati nimekirja ja juhataja saatis selle uuesti. Tuli vastus, et Nummerupplysningen toob kõik asjad ära.
«Oleme otsustanud, et tahame varjupaika aidata veelgi ning teha seda igakuiselt,» ütles Ingrid Ilsjan.
Rootsi firma kõrval oli teisigi annetajaid. Aktsiaselts Dold Puidutööstus on varjupaigale mitu korda puitmaterjali andnud, Viljandi Aken ja Uks kinkis akna ja siseukse ning Viljandi haigla desolambi ja suunatava kohtvalgusti.
Ehitada aitasid vabatahtlikud. Suure töö tegi Rein Leppik, keda tunnustati tänavusel maakonna vabatahtlike tänuüritusel. Ehitajaid oli aga teisigi ning ka Siiri Mängli ise veetis seal omajagu aega pahteldades või värvides.
«Vabatahtlikud on varjupaika aidanud mitmeti, kuid üldiselt tahavad nad loomade elutingimusi parandada,» ütles Mängli.
Rein Leppik vastas küsimusele, kas pärast tavapäraseid kohustusi on raske abis käia, vanasõnaga «Kes teeb, see jõuab». Oma sõnul ajendas teda soov aidata ning kindlasti ei lõpe aitamine veterinaariruumi valmimisega. «Ega varjupaigas töö otsa lõpe,» nentis Leppik.
Ruumil on siiski üks puudus: seal pole veel vett ning enne kevadet pole seda ilmselt ka lootust saada.
Järgmine ruum, mis on plaanis korda teha, on kassituba, kuhu pääseksid ainult terved kodu ootavad kassid. «Isased on kindlasti kõik lõigatud, kuid emaste hulgas võib olla ka neid, kes pole veel lõigatud,» ütles Mängli.
Pühapäeval olid varjupaigas talgud ning ruumi ehitusega tehtigi juba algust.